“Eestil on rahvusvahelise õpioskuse uuringu PISA 2015 tulemuste põhjal põhjust rahuloluks, sest meie 15-aastaste noorte tulemused olid parimad Euroopas ja tugevamate hulgas maailmas,” kirjutab Muhus elav arheoloog, arhitektuuriloolane ja muinsuskaitsetegelane Jaan Tamm.
“Loodusteaduste (bioloogia, geograafia, füüsika, keemia) valdkonnas platseerusime koguni esimeseks. Samas kinnitab tublide õppurite hilisem tööalane tegevus, et kõike koolis omandatut ei suudeta või ei taheta reaalses elus rakendada.” Eriti ei suuda seda need, kellest sõltuvad meie riigi majanduspoliitilised otsused ja nende elluviimine, eelkõige säästva arengu valdkonnas. Selle kujukas ja kurb tõend on Säästva Ühiskonna Indeksi põhjal Eesti alles 149. koht maailmas keskkonnaheaolus. Põhjuseks muidugi jätkuvalt suur süsinikujalajälg ja energiamahukas tootmine.
Kui ühtepidi ühineme rahvusvaheliste konventsioonide ja kokkulepetega, mille alusel me peaksime eelnimetatud näitajaid jätkuvalt vähendama, siis teistpidi suurendame fossiilsete kütuste tootmist pea veerandi võrra, põhjendades seda töötuse kõrge taseme ja sotsiaalprobleemidega Ida-Virumaal.
Kirvemeetodiga tammide kallale
Oleme aastakümneid püüdnud kopsakate rahasüstidega taastada kunagisi ranna- ja puisniite, mis karjatamise hääbumise tõttu on võsastunud. Sama oleme üritanud teha kunagist Eesti maastikku enne suurkollektiviseerimist ilmestanud kiviaedadega. Viimast küll ebaõnnestunult, sest pärandkultuuri mälestiste hulka kuuluvate tuhandete kilomeetrite kiviaedade “taastamise” tulemusena on meie esiisade poolt aastasadade jooksul põllu-, heina- ja karjamaadele maaparanduse käigus laotud kiviaiad enamikus kadunud. Asemele on ilmunud madalad geomeetrilised müürimoodustised, mida vanu kiviaedu lõhkudes maksumaksja raha eest aina juurde produtseeritakse.
Seoses hakk- ja muu puidu üha suureneva varumisega on sagenenud seni võsa ja metsa varjus olnud kiviaedade lõhkumised ja äravedamised. Et taolise röövtegevuse käigus midagi (eriti metsamaadel) esiisade pärandist alles jääb, on esialgu vaid õhkõrn võimalus.
Veelgi enam on põhjust karta meie maastikku aastatuhandeid ilmestanud veestiku muutumist inimtegevuse tulemusena. Räägitakse ju üha valjemini vajadusest eemaldada meie põhjaranniku jõgede aastaaegadest tulenevat vetevoolu reguleerinud tammid. Eesmärk on õilis – tagada kaladele juurdepääs kudealadele. Erinevate, kogu Euroopas ja ka mujal maailmas teada olevate lahenduste kasutamise asemel kasutatakse kirvemeetodit – pole tammi, pole probleemi. Sageli on tammid aga kultuurimälestisena kirjas olevad hüdrorajatised. Viimaste hulgas ka töötavad, mille kordategemiseks ja käigushoidmiseks on omanik, kohalik kogukond või ka investor pidanud laenu võtma või muud raha kaasama. Samas täidavad need rajatised õilsat eesmärki – toodavad ülivajalikku rohelist energiat. Lammutamise poolt otsustajad unustavad, et Põhja-Eesti kärestikulistel jõgedel olid tammid ja nende tekitatud paisjärved ainus võimalus neis jõgedes aastaringselt vett hoida. Jõed ja paisjärved on elupaik oluliselt laiemale ökosüsteemile kui vaid kord aastas kudema tulevatele kaladele.
Kui kalade kudemisaladele parema juurdepääsu tagamiseks võetakse ette paikkonna loodust nii tugevalt mõjutada võivaid ja üsna kulukaid samme, ei soovita aga midagi taolist teha kalade loomulikku liikumist kõige rohkem takistava, Eesti pikima (Kindalaiust Muhuni 2,5 km) vesiehitise ehk väinatammiga. Viimased rekonstrueerimised toimusid 1980ndail–90ndail. Selleks ajaks oli tollastele otsustajatelegi selge, et Väikese väina hüdroloogiline olukord on oluliselt halvenenud. Projekteeriti lisaks tammi laiendamisele Orissaare suunas väina põhja- ja lõunaosa veevahetust senisest enam võimaldavad avad läbi tammi. Projektis ettenähtu jäi aga riigikorra muutumisel teostamata. Tammi muldkehand, varasema tammi kivikehandiga võrreldes oluliselt laiem ja tihkem, sulges väina eri pooled täielikult.
Seejärel eriti vohama hakanud roostike laienemisest tammi põhja- ja lõunaküljel annab tunnistust tollaste ehitustööde lõppfaasis tehtud piltide võrdlemine kümmekond aastat hilisematega, rääkimata praegusest olukorrast. Kui tamm oli veel kitsam, toimus osaline veevahetus väina eri osade vahel ka tormiste ilmadega. Praegu ainsa veevahetuskoha, Muhu-poolse tammialuse truubi sisend ja väljund kaugenevad tammi kivikehandist aasta-aastalt üha intensiivistuva roostumise tõttu.
Nagu hane selga vesi
Mõlemal kaldal elavate kogukondade appikarjed Eesti otsustajate poole riigikogus ja valitsuse tasandil, aktsioonid ja allkirjade kogumised on kui hane selga vesi. Eriti kummalise positsiooni on selles küsimuses võtnud aga keskkonnaministeerium eesotsas minister Marko Pomerantsiga. Virumaa mehena eelistab ta kiita hoopis takka projektidele (neljarealine maantee Tallinnast Tartusse, Rail Baltic jms), mis senist Eesti niigi habrast asustusmustrit veelgi enam purustavad ja taastumatut maavara ehitusmaterjalide näol arutult raiskavad.
Appi on võetud ka akadeemilised ringkonnad, kes väidavad, et on lootusetult hilja (kus te siis varem olite?) või et midagi ei tasugi muuta. Siin on vist võtmesõnaks tasuvus. On ju nii paljude suurprojektidega (lisaks eelmainitutele Pärnu–Ikla maantee, Helsingi–Tallinna tunnel jms) üheaegne tegelemine ning veelgi enam nende valmimisjärgseks hoolduseks kuluvad hiigelsummad pannud riigiisadki mõtlema, et kohe on ka Euroopa Liidult saadav raha otsas ja siis peame oma valede otsuste eest ise maksma hakkama.
Kui seni on harjutud vaatama Euroopa kui vaid seadus- ja rahaandja poole, tuleks ehk seoses Väikese väina ja väinatammi probleemidega nõu küsida ka nendelt riikidelt, kes meist keskkonnaheaolu indeksi poolest ees on. Ning neid on tervelt 148. Vastavate kontaktide ja kogemuste saamise muudab oluliselt kergemaks märtsis Stockholmis toimuv Läänemere tuleviku konverents, mis on suunatud Läänemere ümbruse riikide merega piirnevatele kohalikele omavalitsustele (seega siis ka Muhu, Orissaare ja Pöide vallale), mere ja selle probleemidega tegelevatele ülikoolidele (seega siis mitte ainult Tartu ülikooli teadlastele, nagu juhtus viimasel väinatammi arutelul) ning siinsetele ettevõtjatele, kelle tegevusest väga palju sõltub, milline on meie kodumeri 10–15 aasta pärast.
Loading ...
Lisa kommentaar