SUUR MAA, SUURED ASJAD: Kas ühinemise õhin jõuab ka kogukonnani? (1)

Niisiis, lipud ja fanfaarid! Saaremaa saab üheks omavalitsuseks, mis senisel haldusreformi teel on kahtlemata kirkamaid verstaposte. Haldusreform, haldusterritoriaalne reform, riigireform… Iga mõiste sisaldab oma nüansse ja detaile, kuid suures pildis keerutame me kassidena ühe ja sama tulise ninaesise ümber.

Ühiskonnaelu vaatleva ajakirjanikuna olen seda meelt, et muutuv maailm nõuab ka uutmoodi riigikorraldust. Piltlikustades – ajal, mil erasektor kinnitab randmele nutika aktiivsusmonitori, ei saa avalik sektor enam sõrmede peal kehamassiindeksit arvutada. Riik ei saa jääda aeglaseks ja tuimaks, vastasel korral muutub kogu senine demokraatiamudel varsti naeruväärseks ning tulemusi me juba paraku näeme.

Usun, et nimelt siin on üks põhjus, miks kerkivad esile poliitikud, keda tõde eriti ei morjenda. Neid, kes oskavad olukorda järjest värvikamalt kirjeldada, leidub. Lahendusi pakutakse tunduvalt vähem.

Saaremaa ühinenud omavalitsus paistab arvudes vägev. Ligi 40 miljoni euroni ulatuv eelarve pakub enneolematuid võimalusi, aga kasvatab tohutult ka juhtide vastutust. Eelkõige tähendab see esindusdemokraatia tingimustes, et kodaniku – valija – häälel saab olema märkimisväärselt suurem kaal. Õieti peaks kodanik juba praegu palju häälekam olema. Vastasel korral on lihtne näha juhtumas seda, kuidas keskus ehitab üles uue mitmekihilise bürokraatia ning elab oma senist elu edasi. Veel paksema ja inertsemana.

Suurema omavalitsuse haldussüsteem peabki olema keerukam, nagu paistab välja valdade ühinemise dokumentidest. Kuid ärgem takerdugem üksikutesse punktidesse. Keskus peab tunnetama, kui oluline on iga saarlane, iga küla, iga abajas. Need, kellele rahvas annab mandaadi end esindada, peaksid seda tunnetama pigem loovalt kui administratiivselt.

Pelgalt ametnikega mehitatud teenuskeskustest ei piisa nii-öelda valla kohalolekuks. Uue riigikorralduse võtmeks peab eeskätt tunnetuslikult saama “kodanikuühiskond”. Kõigile tuttavas “Midsomeri mõrvade” sarjas idealiseeritakse ja romantiseeritakse tugevat kogukonda (hästi toimivale turvalisele sidusale keskkonnale ehitatakse üles ka krimimüsteeriumid). Peainspektor Barnaby ei kanna kunagi relva. See on äärmiselt põhimõtteline asjaolu. Kogukonnas piisab kohaliku politseiniku autoriteedist.

Kodanikke tuleb usaldada, paraku meil seda usaldust tihtipeale napib. Kohaliku võimu ülesanne ei peaks olema munitsipaaläri tegemine ja ürituste korraldamine, vaid selleks võimaluse loomine. Tallinnas näiteks on valdavalt vabatahtlike entusiasmil ja annetustel püsivad Kalamaja päevad ja teised kogukondade üritused, mis justkui ei olegi linna asi. Aga linn korraldab näiteks merepäevi. Ülalt alla korraldatud ürituse ja kodanikualgatuste erinevus on mäekõrgune. Üks on läbinisti normeeritud, teine lahe ja loominguline. Mulle igatahes meeldib see viimane variant.

Saaremaa ühendomavalitsus ei tohi kapselduda Kuressaare kabinettidesse, vaid peab toetama kogukondades sündinud ideid ja aitama omalt poolt igati kaasa uute rakukeste sünnile. Hoolitsema, et saare kõigis soppides oleks elu ja tegevust. Ainult oma ninaesisele ja häältele mõeldes saab kirkast ühinemise õhinast üsna pea porine tasapaks paigalseis.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 147 korda, sh täna 1)