Lapsepõlv mammaga (1)

Ingrid Holm“Üks hingekosutav ja meenutusi äratav õhtu tõi meie pimedasse ja sombusesse aega rohkem tervist ja elurõõmu kui kohvritäis ravimeid,” kirjutab Orissaare elanik Ingrid Holm.

Kadripäeva õhtul esines Tornimäe rahvamajas Margus Tabor monoetendusega “Mamma lood”. Pisut eelarvamusega suhtusin monotükki – kas see äkki venima ei hakka või igavaks ei muutu. Hindan väga neid inimesi, kes suudavad monotükis hoida pinget lõpuni, et vaataja jaoks oleks põnev kogu etendus. Nagu Tabor hakatuseks kohe ütles, et pole siin näha midagi peale hallis pintsakus mehe, nii ka oli. Sellist andekat ja kaasahaaravat jutuvestjat annab aga otsida.

Küllap on palju sarnast kõigi pärast sõda sündinute lapsepõlves, kelle vanemad käisid tööl ja kes kasvasid suuresti vanaema hoole all. Tagantjärele mõeldes oli see lapsele väga tarvilik aeg – suheldi ju vanaema tutvusringkonda kuuluvate vanainimestega, kes olid pungil elutarkust, mis kuidagimoodi jäi külge ka lapsele.

Samas oli tolleaegne kasvatus rangem. Vanemal oli õigus lapselt ka nõuda, mitte nii nagu praegu, kus õigused on lapsel ja kohustused vanemal. Laps pidi tundma kella ja vanem pidi teadma, kus laps on. Loomulikult sai nii ühest kui ka teisest vahel siiski mööda hiilitud, teinekord mänguhoos täiesti kogemata.

Minu jaoks oli etenduses armsalt tuttav saunaskäimise lugu. Meiegi külas oli ühes peres saun, kus käis koos terve küla ja ka need, kes külas korteris olid. Mehed ja osa lasteta paare käisid koos, emad ja vanaemad käisid jälle koos lapsi ja ennast pesemas. Margus Tabor arvas, et sellest ajast ei taha ta vanade naistega koos saunas käia. Minu jaoks oli saunaskäik samuti vastik. Peapesuga läks seep alati silma, kisada ei tohtinud, sest teised kuulsid ja hakkasid naerma ja mamma limpsas seebi keelega silmast välja. Riidessepanek toimus jääkülmas eesruumis, kus oli hirm, et ihu jäätub enne, kui särgi üle pea saad.

Minu lapsepõlves oli autosid vähe, ilusaid busse polnud veel üldse. Et näha, kui palju autosid ja mitu korda mööda sõidab, kirjutasime nende numbrid üles. Autosid liikus harva ja vahel tuli oodata tüdimuseni, kuni tuli järgmine. Meie tegevusest oli aga kuidagi kuulda saanud miilitsa piirkonnavolinik, kes need paberid lastelt kokku korjas. Pahandada said nii lapsed kui ka vanemad, kes asjast üldse midagi ei teadnud. Tegu pidavat ohtlik olema julgeoleku kaalutlustel. Oli segane aeg ja segased inimesed teiste hulgas.

Veel üks mälestus, mis Marguse etendusest mulle tuttav, oli see, kuidas vanaema oma surmaga hirmutas. Ju siis suutsime oma vanaemad nii ära tüüdata ja pahandada. Minu memme teatas, et ta sureb nüüd ära, viskas pikali voodisse, sulges silmad ja jäi vait. Kaheaastasena olin näinud vanatädi puusärgis ja memme “surm” näis justkui päris. Olin täitsa nõutu, püüdsin memme silmi lahti rebida, aga need läksid jälle kinni. Lõpuks hakkasin nutma ja vanaema “tõusis surnust üles”.

Margus Tabori jutud olid põimitud sellise nalja ja hiidlasliku huumoriga, et kogu saal rõkkas sageli naerust. Poleks minagi osanud mõelda, et mu lapsepõlv niivõrd naljakas ja tore võib tunduda, kui selle etenduse läbi tunnetama hakkasin.

Samas võib järele mõeldes tajuda, et asjas oli oma väga õpetlik tera, kuidas vanemad inimesed annavad lastele edasi oma elukogemusi ja tõekspidamisi. Küllap on vanaemadest igas peres midagi edasi kandunud. See hingekosutav ja meenutusi äratav õhtu tõi meie pimedasse ja sombusesse aega rohkem tervist ja elurõõmu kui kohvritäis ravimeid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 52 korda, sh täna 1)