Küll on kerge hingata (4)

“Naudin aknast avanevat imelist talvepäeva väga eriliste tunnetega – küll on kerge hingata!” kirjutas Pöide valla elanik Kertu Silla-Kuut oma Facebooki postituses. “1. detsembril kulmineerunud pingeline aasta ei toonud Kuressaare raekotta kokku sugugi ainult ülevates tunnetes inimesi. Raske on mõelda, mis tunded on omavalitsuse juhtidel, kellel süda tahab üht, aga… On norus mindud. Mitte koostöösoovist, vaid sellepärast, et kõik teevad nii.”

Pöide vald on meie perele kodukoht nüüd juba kuus aastat.

Olen vaatlejana osalenud killukeses selle aasta tohuvabohus, mis haldusreformi jõulisemal läbisurumisel meie kodusaart valdas. Saadud kogemus pigem kurvastas, kui andis kindlust kogu protsessist kui teadvustatud ja mõtestatud tegevusest. Kindlustunnet läbirääkimisi jälgides ei tekkinud. Väga tugevalt domineerisid arusaamad, et riik pole tulevikus oma kodaniku teenistuses, vaid edaspidi valitsevad kodanikega kliendisuhted kõigis meie elu puudutavates valdkondades. Kummastavalt jäid õhku õigustused ‘’väga hea, kui ma inimest ei tunne, sest nii ongi (kantseliidil) kergem’’ ja kuidagi ekslevad laused, millega endale kõike usutavamaks põhjendati et ‘’äkki ikka on koos parem’’.

Ikka veel tahan küsida: mis on see parema mõõde?

Täna on kuidagi kerge, sest Pöide vallal on juhid ja eestvedajad, kellel on mitte ainult julgust seista oma elanike tahte ja nägemuse eest, vaid seda ka lahti mõtestada ja tagamaid läbi näha.

Siin ei saa irooniat varjata, soovin õnne neile, kes said oma meelehea ja kindluse, mis kestab, nagu alati, järgmiste omavalitsuste valimiseni – aastaks. Aga soovin siiralt õnne ka neile, kes lähevad oma parimas veendumuses ja teavad, mis neile on parim.

Kuigi meie iseolemine on täna sama õrnõhuke kui raskelt haige patsiendi lähedaste lootus, et neile armsa inimese olukorras toimub pööre ja saabub tervenemine, jään ka mina täna lootma, et riigikogu uuel koalitsioonil ja Eestimaa uuel valitsusel jätkub riigimehelikkust. Soovin väga, et arvesse võetaks iga üksiku omavalitsuse kindlad soovid. Nii saame jätta kohalikule kogukonnale otsustusõigused ja omavalitsusele valitsusvahendid.

Nii nagu kirjutas eelmise nädala Maalehes Margus Mikomägi, tahan ka mina oma riigi juhtidele meelde tuletada, et ma ei ole teie klient, ma elan siin ja teie olete minu teenistuses. Soovin, et Eestimaa oleks riik, kus kõige mõõde on inimväärikus.

Jah, tunne on nii ülev selle üürikese iseolemise aja üle, mis praegu kuni veebruari keskpaigani on antud. Samas ei saa ka jätta tähelepanuta olukorra erilist kummalisust, sest kõige toimunu taustal me ju veel ootame riigikohtu otsust…

Veel oleme ajaloolise, kunagi kogu Ida-Saaremaad hõlmanud Pöide nime kandjad, veel iseseisev omavalitsus. Veel on siin kogukond, keda oskavad meie juhid ja siin elavad inimesed ise ‘’näo järgi koju ajada”’. See minu siin saarel õpitud väljend kirjeldab parimal viisil, kui hästi keegi oma kodukandi inimesi tunneb… Paremat, hästi toimiva omavalitsuse mõõdet ei teagi tahta.

Kerge on hingata, sest kohalike omavalitsuste valimistel tegin oma valiku ise. Aitäh!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 325 korda, sh täna 1)