Marina Treima: täidan seadust isegi siis, kui see mulle ei meeldi (10)

TEGIJAID JAGUB: Marina Treima hindab Ida-Saare läbirääkimistelt saadud teadmist, et meil on ääremaade omavalitsustes andekaid ja võimekaid inimesi, kes suudavad panustada, kui nad on selleks piisavalt motiveeritud. MAANUS MASING

TEGIJAID JAGUB: Marina Treima hindab Ida-Saare läbirääkimistelt saadud teadmist, et meil on ääremaade omavalitsustes andekaid ja võimekaid inimesi, kes suudavad panustada, kui nad on selleks piisavalt motiveeritud.
MAANUS MASING

Täna kogunevad Kuressaare raekojas 11 Saaremaa omavalitsuse juhid Suur-Saaremaa ühinemislepingut allkirjastama. Pöide valla esindajaid nende hulgas pole. Pöide volikogu esimehe Marina Treima meelt see kibedaks ei tee ning ta soovib liitujatele õnne ja edu.

Teil on selja taha jäämas pingeline aasta. Kui oluline on see teie jaoks olnud?

Oli ja on väga oluline. Samas ei võrdleks ma ega eristaks seda minu ülejäänud kogemustest. Kuigi inimene väliselt tundub mingil ajaperioodil olevat aktiivsem, kaasatud näiliselt suurema vastutusega valdkonda, siis tegelikult on ka “vaiksemad” eluperioodid sama tähtsad ja olulised. Need kõik muudavad ja mõjutavad nii mind, mu lähedasi kui kõiki ja kõike, kelle või millega kokku puutun või seotud olen.

Saaremaa üldsusele saite värske omavalitsusjuhina tuntuks ennekõike haldusreformi temaatikaga seoses. Kuidas sellega kaasnev tähelepanu teile mõjunud on?

See on eelkõige olnud väga arendav.

Kas kirjeldaksite oma vaatevinklist veidi Ida-Saaremaa liitumisprotsessi algust? Kust tuli tõuge ja mismoodi asi liikuma läks?

Ida-Saare valla loomise mõte ei ole uus. See teema oli Pöide valla volikogus üleval juba enne mind. 2015. aasta alguses võtsin selle uuesti üles. Kuid siis ei olnud veel piisavalt selle mõtte toetajaid.

Taas tuli teema päevakorda Leisi vallavolikogu liikmete initsiatiivil. Kolme valla – Leisi, Orissaare ja Pöide – volikogude esindajate kohtumisel otsustasime ühiselt, et alustame läbirääkimistega.

Kuidas te hindate nüüd, ajaliselt distantsilt vaadates, Ida-Saare läbirääkijate kooskäimisi? Oli see näitemäng või midagi rohkemat?

Läbirääkimiste protsess oli hoogne ja tulemusrikas. Kohtumised toimusid tihedalt. Osalejates oli nii entusiasmi kui ka tahet. Ka need, kes nägid läbirääkimisi teise alternatiivina suure Saaremaa läbirääkimiste kõrval, andsid oma panuse. See oli huvitav ja arendav. Mõne kuuga said olulised teemad läbi arutatud, otsustatud ja ühinemise leping oli põhimõtteliselt juba koos.

Ida-Saare valla läbirääkimistel oli väga konkreetne tulemus eelkõige meie, Orissaare ja Pöide, piirkonna jaoks. Alternatiivsete läbirääkimiste toimumine motiveeris suure Saaremaa läbirääkimistel tegema Orissaarele paremaid pakkumisi, et hoida suurt valda Orissaare jaoks atraktiivsena. Sellest tekkis kümne ametikoha pakkumine Orissaare keskusesse.

Oluline on muidugi ka läbirääkimiste käigus saadud kogemus, võimalus inimesi tundma õppida, nendega koos midagi luua. Tähtis on ka teadmine, et meil on ääremaade omavalitsustes andekaid ja võimekaid inimesi, kes suudavad panustada, kui nad on selleks motiveeritud.

Mul isiklikult ei ole näitemänguks ei aega ega annet. Meil on igas vallas korralikud rahvamajad ja seal on kõigile soovijatele näiteringid avatud.

Millisel hetkel te tajusite, et asjad pole päris sellised, nagu te ehk algselt eeldanud olite? Mis või kes sellest märku andis?

Peamiseks takistuseks sai muidugi juulis vastuvõetud haldusreformiseadus oma jäikade piirmääradega. Ühe osapoole entusiasm rauges, kuna ei usutud, et valitsuselt on võimalik saada erand, kui loodava valla elanike arv ei täida kriteeriumi.

Kas Ida-Saare protsess sai ise oma loomuliku lõpu, kuna reaalset huvi ei olnud, või tegid seda välised jõud? Kui, siis millisel moel?

Arvan, et see on erinevate tegurite mõju tulemus. Nagu öeldud, oli üheks takistuseks vastuvõetud haldusreformiseaduse jäikus. See oleks olnud ületatav, kui kõigil osapooltel jätkunuks tahet.

Täna näeme, et ka uus keskvalitsus räägib võimalikust paindlikkusest rahvaarvu piirmäära osas.

Riigikohtu otsus on viibinud. Samas suruvad peale kehtiva seaduse tähtajad. Miks kohus otsust vastu ei võta? 26 valda ootab vastust! Lisaks mitmed teised omavalitsused üle Eesti, kes ei ole kohtusse läinud, aga kellele oleks see suureks abiks olnud nende otsuste langetamisel. Korra Keskerakond võttis selle teema üles, kuid see hääbus kiiresti.

Tulles tagasi Ida-Saare valla läbirääkimiste juurde – miks osal tahe rauges ja kas piirav seadus oli vaid otsitud põhjus? Me teame, et läbirääkimiste protsessis on osa tegevusest avalik ja toimub läbirääkimiste laua taga, aga teine osa on n-ö nähtamatu, mis on samuti väga olulise mõjuga ja toimub väljaspool ametlikku diskussiooni.

Huvigrupid survestavad otsustajaid. Tehakse pakkumisi, püütakse veenda loobuma oma seisukohtadest. Kui suur osa antud juhul Ida-Saare valla läbirääkimiste juures on olnud sellel teguril, seda teavad osapoolte otsustajad ise.

Pöide on olnud haldusreformi temaatikas printsipiaalne ja pole, erinevalt teistest, alternatiivset rauda tules hoidnud. Teie tegutsemist on selles valguses käsitletud ka märterlusena demokraatia julmal areenil, aga oma kogukonna tuleviku arvelt.

Suure Saaremaa läbirääkimiste protsessis ei olnudki alternatiivi. Oli vaid üks valik. Alles Ida-Saare valla läbirääkimiste alustamine lõi alternatiivi ja meie eesmärk oli see alternatiiv välja töötada, seda esitleda, et inimestel oleks millegi vahel valida.

Või vaatame näiteks seadusega ettenähtud rahvaküsitlust läbirääkimise protsessis. Millised on seal alternatiivid või miks rahvaküsitlust üldse korraldatakse? Seadus ise ütleb, et volikogud ei pea seda arvestama. Milleks me siis rahvast narrime. Siin võib tõesti küsida, milleks me näitemängu korraldame. Ja me kõik teeme seda vaguralt kaasa. Meil on mitte ainult õigus, vaid kohustus küsida: milleks sellised seadused? Ja siis imestame, miks inimesed ei osale rahvaküsitlustel!

Valitsuse vahetus tõi käimasoleva reformi vastastele teatud lootuskiire, et n-ö hukkamine viimsel tunnil ära muudetakse, kuid peaminister Jüri Ratase viimased väljaütlemised reformi jätkumisest ja vaid mõnest loetud erandist oli ilmselt pettumus.

Ei mina isiklikult ega Pöide vallavolikogu ole olnud haldusreformi vastu. Vastupidi, aktiivselt Ida-Saare valla läbirääkimistes osalemine näitab, et oleme muutusteks valmis ja selle poolt. Ka riigikohtule esitatud taotluses soovime selgust saada mitmes seaduse punktis, mitte ei taotle, et haldusreform peatataks.

Uue valitsuse koosseisus on kaks osapoolt, kes olid praeguse haldusreformiseaduse koostamise juures, nii et sealt uusi lähenemisi oodata oleks naiivne. Kuid et Keskerakond on võtnud sellel teemal sama seisukoha, on muidugi kahju. Nende eelnevad väljaütlemised andsid lootust.

Viimase õlekõrrena oodatakse riigikohtu seisukohta haldusreformi vaidlustatud punktide osas. Kui kohus vastuolusid ei leia, siis tuleb teil oma seisukohti revideerida või muuta suhtumist Eesti riiki, millele te olete pühendanud suure osa oma elust.

Ma ei arva, et peaksin oma seisukohti muutma, kui kohus otsustab, et vastuolusid ei ole. Ma võtan selle teadmiseks ja pean leppima. Minu seisukohad toetuvad minu väärtushinnangutele ja elukogemusele, arusaamisele õiglusest, arusaamisele sellest, milline on vaba iseseisev riik ja mida kujutab endast demokraatia.

Täidan seadust isegi siis, kui see mulle ei meeldi, see on riigi kodanikuna minu kohus ja vastutus, aga jään oma seisukohtade juurde. Kui tekib piisavalt inimesi, kes mõtlevad teisiti kui praegused otsustajad, siis tehakse teisi seadusi ja võetakse vastu teisi otsuseid.

Eesti on mu kodumaa. Eriti tugevalt tundsin seda, kui olime Rootsis põgenikelaagris. Mitte ainult oma lähedastest ja sõpradest ei tundnud ma puudust. Väga tugevalt igatsesin siinse looduse järele – lõhnade ja helide, taimede ja mulla järele –, selle järele, mille keskel olin üles kasvanud. Sain aru, kui tähtsad on mu jaoks juured, see, kust pärit olen. Et sellega kontakti puudumisel on suur mõju mu igapäevaelule, kuid ka võimele isiksusena areneda ja küpseda.

On olnud võimalusi rajada oma kodu väljaspool Eestit. Kuid juba 26-aastasena pärast neljanda tütre sündi tulin äratundmisele, et ükskõik milline riigikord Eestis ka ei valitseks, on see ainus koht, kus olla tahan. Me elasime siis Rootsis ja Eesti oli veel NSVL-i koosseisus. Ja nagu öeldakse, et meile antakse üle palvete, olen ma pärast kolmekümmet aastat rändamist tagasi Saaremaale jõudnud. Siia tunnen ennast kuuluvat, siin on mu ema ja vanavanemate hauad. Siia tahan ka jääda kuni elupäevade lõpuni.

1. detsembril kogunevad Kuressaare raekojas 11 Saaremaa omavalitsuse juhid Suur-Saaremaa ühinemislepingu allkirjastamisele. Pöidet nende hulgas ei ole. Mis tundeid see teis tekitab?

Kui ühinemislepingule allakirjutajad siiralt soovivad moodustada ühendvalda ja usuvad, et sellega kaasneb areng ja õitseng nende piirkonnale, ning kui neil tõesti on selleks oma elanike toetus, siis võib neid ainult õnnitleda ja neile edu soovida.

Samas, olles kursis toimunud protsessiga, on osa valdu väidetavalt teinud valiku põhimõttel, et valida kahest halvast valikust vähem halb. Tahetakse vältida sundliitmist ja mitte kaotada ühinemistoetusi. On kahetsusväärne, et kohalikud omavalitsused on üldse sellisesse sundolukorda pandud.

Tähtis on, et selgitaksime välja eelkõige iseenda jaoks, mida tegelikult tahame, ja siis vastavalt sellele ka käitume. Meil on õigus mitte nõustuda sellega, mida õigeks ei pea, ja seda väljendada. Arvan, et me ei pea ennast kohandama meile mittesobivate seadustega küsimusi esitamata ja siis neist rehepaplikult parimat välja manipuleerima.

Me ei pruugi oma küsimustele soovitud vastuseid saada, aga oleme seisukohta väljendanud ja võime jääda selle juurde. Demokraatliku ühiskonna üks põhiõigusi on omada oma arvamust, see välja öelda ja mitte saada tagakiusatud selle pärast.

 

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 339 korda, sh täna 1)