MÄNG KÄIB: Laua taga istuvad (vasakult) Hindrek Tiitsar, Jaan Kaju, Rein Timm ja Raivo Heinmets. Pealt vaatavad (vasakult) Rein Seema, Uku Timm, Argo Pruul, Kaido Kuusk ja Janar Kruuser.
MAANUS MASING
Sasku on kaardimäng, mis paelus rahvast juba siis, kui veel hobustega ringi liiguti. Oma menu ei ole ta kaotanud ka praegusel ajal, pigem vastupidi.
On reede õhtu. Orissaare kultuurimaja esine parkla on autodest tulvil. Algamas ei ole teatrietendus või kontsert, kuhu ümberkaudsete külade inimesed on kohale sõitnud, vaid kaardimänguturniir. Üle kaheksakümne inimese mitmelt poolt Saare- ja Muhumaalt hakkavad mängima saskut – mängu neljale, mida tuntakse ka saaskopi, sassi ja lambapea nime all.
Ülemisel korrusel, saalis ja saali eesruumis seab toole ja laudu paika Gunnar Vaho, spordiklubi Saare Mäng juhatuse liige. Rüperaali taga istub tehniline sekretär Sinika Kabi. Väikeste salkadena saali valguvad mängijad panevad ennast tema juures kirja.
Terve eluaeg mänginud
Teiste seas on ka Kaljo Tuuling, Saare Mängu asutajaliige ja üks sasku reeglite väljatöötajatest. Saskul kui vanal rahva seas tuntud mängul olid reeglid mõistagi olemas ammu enne Kaljo sündi, kuid olenevalt piirkonnast on need mõningaste erinevustega. Turniiridel on aga oluline, et kõik üheti aru saaks.
“Kodus olen eluaeg mänginud. Meil oli suur köök, kus külamehed käisid õlut joomas ja ühtlasi mängisid siis saskut,” räägib Väljaküla mees Kaljo, kuidas ta juba varases nooruses kaarte hakkas mängima. “Ootasin, kui mõni ära vajus, siis kutsuti: poiss, tule mängima,” muheleb ta.
Mis mäng see selline siis ikkagi on, mida juba vanadel aegadel pärast tööpäeva lõppu taoti ja mis ka tänasel päeval au sees on? Reeglitest teab Kaljo vaat et kõike rääkida. “Saaremaal on ülelöömamäng ja mandril mängitakse masti kaotusega,” selgitab ta põhilist erinevust.
Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.
Loading ...
Lisa kommentaar