Kümme küsimust kümnendale aasta isale Johan Heinmaale

Saaremaa aasta isa 2016 on kümne lapse isa Johan Heinmaa. Tasub meelde tuletada, et tänavune Saaremaa aasta ema on kümne lapse ema Koidu Heinmaa. Mõistagi on need kümme tublit last neil ühised.

Kas kümme on teie õnnenumber?

Ei tea, kas see nüüd päriselt ka nii on. Aga kui ema aasta emaks sobib, ju siis mina ka kõlban. Eks see laste kasvatamine ole tükk tegemist. Ema peab ikka kõigepealt olema, kes teab, kas ma üldse isa oleksin, kui minu abikaasa poleks nii toetav. Lapsi on jah kümme, viis ja viis. Alguses oli küll nii, et neli esimest olid tütred. Viies oli poiss ja siis enne viimast oli veel üks tütar.

Mis ameteid olete pidanud?

Tehnika on mind huvitanud algusest peale. Enne sõjaväge olin kolhoosis traktorist. Aeg oli vilets, et üheks talveks Kuressaarde traktoristide kursustele pääseda, pidin metsas tööd tegema. Ühe vana Sõrve mehega käisime metsa tegemas, käsitsi.

Kasvanud olen üsna kesistes oludes. Isa oli voodihaige, ema kasvatas üksi kuute last. Kolhoosist ju miskit suurt raha ei saanud, sel ajal ei tohtinud loomi ka pidada, ainult üks siga ja üks lehm. No katsu olla ja seitse inimest ära toita. Kaks vanemat last said tädi tiiva alla, Tallinna kooli. Minust vanem õde pääses veel tehnikumi, aga emal oli abi tarvis, igasugu tööd ja värgid… ja minul ei olnud enam mingisugust varianti kooli minna, tuli tööle hakata.

Pärast sõjaväge läksin metsamajandisse. Seal olin kokku kümme aastat. Palk oli hea. Tükitöö, tihu maksis. Noor inimene, raha oli vaja. Tööd ei kartnud, tervis oli korras, tööd sai tehtud ja tänu sellele sai natuke elada ka. Kui lapsed olid veel väiksed, sai ka midagi palgast kõrvale panna.

Tööd oli üle Saaremaa ja see sõitmine ühest otsast teise tüütas lõpuks ära. Siis sain Saare Kalurisse. Mu isa oli ka vanasti kalur ja mina tikkusin ikka temaga kaasa, kui ta veel tervem oli ja merel käis. See kalamehe elu oli mul silmade ees, teadsin, mis mind ootab.

Kas olete kahetsenud ka, et koolitee omal ajal pooleldi käimata jäi?

Ei teagi, oli see hea või halb. Kui poleks pidanud nii vara tööle minema, ehk oleksin laisem olnud. Vaatan praegu kasvõi oma lapsigi, 24–25-aastaselt käivad veel koolis… ei usu, et inimene siis veel füüsilist tööd nii väga tegema hakkab.

Eks nad teevad oma tööd muidugi, ma ei hinda seda alla, aga minu noorus oli teistsugune. Ei olnud muud varianti.

Olete Koiduga mõlemad suure pere lapsed, kas sellepärast oskate ka ise hinnata suure pere võlusid?

Ei tea, eks see on ikka geenides kõigepealt. Aga kui ikka lapsi ei taha, siis ei aita geenid ka. Ega meil ju otsest plaani olnud, et kui palju neid lapsi peab olema. Suurel perel on omad eelised. Ka lastel on parem, kuigi nende tingimused on raskemad. Tagantjärele vaadates oli see päris õige tegu.

Kõigist on kasvanud korralikud inimesed, pätiks pole ükski läinud.

Lastel peab silma peal hoidma ja neil peab tegevust olema. Abikaasa on õpetaja olnud, tema oskas neid juhendada, neile igasugust tegevust otsida. Ja majanduslikust olukorrast sõltub ka palju, kui taskud on raha täis, on suurem oht pätiks minna.

Meie käisime ju Koiduga mõlemad tööl, maal ei olnud lasteaeda, suuremad pidid väiksemate järele vaatama ja ka kodused tööd ära tegema. Elu nõudis seda. Viimastel lastel läks elu kergemaks, saime linna korteri ja nooremad lapsed lasteaeda. Huvialakoolid olid ligidal.

Kas te pole kunagi mõelnud sellele, et raha vähe ja kuidas me need lapsed ikka suureks kasvatame? Või raha ei olegi peamine?

Mina olen seda ka vaatand, et ega vist ei ole küll. Tundub, et mida jõukamad vanemad, seda vähem lapsi on. Nüüd on rahal isegi suurem tähtsus, kui oli vene ajal. Siis teda vähe sai, aga kulus ka vähem.

Üks raskemaid aastaid oli meil siis, kui Läätsa pankrotti läks ja hulga palgaraha saamata jäi. Siis oli küll raske – sügisel läks seitse last kooli… Aga sai laenatud ja kuidagi saime hakkama. Oli häid inimesi, kes meid aitasid. Kuigi iga asja pärast ei saanud poodi minna. Kartul, kala, ma ise jahimees ja seega sai metsast ka vahel liha.

Laenatud sai palju, aga kõik oleme tagasi maksnud. Pingutada tuli kõvasti, kasvatasime sigu ja iga võimalust tuli kasutada. Meres oli siis kala ka rohkem. Suvise püügiga sai aastase teenistuse kätte.

On teile kunagi öeldud ka, et näe, raha pole, miks te peate nii palju lapsi muretsema?

Ei tea, meie kadunud hea naabrinaine rääkis ikka, et näe, praegu kõik ütlevad, et miks teil nii palju lapsi peab olema, aga vaata, kui nad suureks on saanud, räägivad jälle, et mis teil viga, teil nii palju lapsi!

Aasta isa tiitel kohutas ära küll?

Ikka! Ma ei ole kunagi tahtnud esiplaanil või pildis olla. Olen vaikselt oma rida ajanud ja see, mis minust arvatakse, mind eriti ei huvita. Aga mis sa teed, hea tunne on muidugi, et nii juhtus.

Kui hästi te oma laste elu ja tegemistega kursis olete?

Enam-vähem küll. Osa on neist Saaremaal ja kõik käivad siin üsna sageli. Tallinnas elavad lapsed on üsna üle nädala siin. Ülevaade on täitsa olemas, sest abikaasa helistab üsna sageli. Tema on seda sorti, kes tahab kangesti suhelda.

Mis asi on armastus?

Kui keegi oskaks seda ütelda?! Eks ta peab olema lugupidamine teineteise vastu. Elu peab mõistusega võtma, ei saa nii, et kui miski ei meeldi, siis lüüakse kohe käega. Pingutama peab!

Heinmaade perest saab lugeda ka ajakirja Oma Kodu detsembris ilmuvast talvenumbrist.

---

Johan Heinmaa

• Sündinud 29.09.1948 Torgu vallas Hänga külas.
• 1956–1964 Torgu 8-Klassiline Kool.
• Veidi raha taskus, läbis traktoristi kursused Kuressaares ja 1965 kevadel asus Sõrve sovhoosis traktoristina tööle.
• 1966–67 talvel käis
  ALMAVÜ autokoolis, kus valmistati ette sõjaväe auto­juhte.
• 7.1967–11.1969 ajateenistus Nõukogude armees, esialgu õhudessantväelasena Leedus ja hiljem lennuväeautojuhina Valgevenes.
• 1970. a jaanuarist asus tööle metsamajandis, esialgu metsaväljaveotraktoril ja hiljem metsalangetajal.
• 1971 abiellus.
• 1979 asus kalurina tööle Saare Kaluri kolhoosis: kaks aastat Kaavi rannas, kaks aastat Kaunispe rannas ja siis Läätsa rannas kuni kolhoosiaja lõpuni. Sel ajal läbis ka Tallinnas Kutsekoolis nr 1 (Karu-koolis) laevamotoristide ja Pärnus laevajuhtide kursuse.
• Pärast kolhooside lagunemist tegutseb FIE-na, kalurina kodu lähedal Säärel. Praegu FIE ja pensionär, elab Torgu vallas Läbara külas.