Lapsepõlvest mäletan, et kui sai pahandust tehtud ja täiskasvanu – olgugi mulle võõras – seda nägi, oli pragamine garanteeritud. Õhtul koju jõudes olid vanemad ka juba teadlikud ja noomivad sõnad tulid neiltki. Tänapäeval tekib aga küsimus, kelle mure on juhtida laste ja noorte tähelepanu sellele, et tehtud tegu on taunitav.
Seadustest vastust otsides jääb pilk lastekaitseseadusele ja perekonnaseadusele. Lastekaitseseadus ütleb, et lapse arengu ja kasvu loomulik keskkond on perekond. Esmane vastutus lapse õiguste ja heaolu tagamisel on lapsevanemal või last kasvataval isikul. Eelkõige on see siis vanemate asi.
Siin on muidugi väike probleem, et lapsed suudavad asju kõige paremini korda saata, kui nad on vanemate silma alt ära. Võtame või suitsetamise. Igas vahetunnis liiguvad noored koolimajast mööda alevikku erinevatesse kohtadesse laiali, kus nad oma arust on silma alt ära. Suitsetamine on aga tegevus, millega laps kahjustab oma heaolu ehk temast saab lastekaitseseaduse mõistes abi vajav laps, kelle heaolu on ohustatud.
Sellises olukorras, kus näete abi vajavat last, on kõigil isikutel, kellel on olemas teave abi vajavast lapsest, kohustus sellisest lapsest teavitada ja teatada tuleb kohaliku omavalitsuse üksusele ehk siis vallamajja või lasteabitelefonil 116 111. Lastekaitse töötajal on omakorda kohustus ühendust võtta lapsevanematega.
Mis puutub suitsetavatesse lastesse, on mul ka selline ettepanek, et kui ikka näete alaealist suitsetamast, siis sekkuge ja öelge talle, et see tegu ei ole aktsepteeritav. Esimeste ütlemiste peale nad ilmselt ei reageeri või õpivad paremini kohti valima. Samas, kui piisavalt palju inimesi tähelepanu juhib, et noorte tegevus ei ole õiguspärane, siis muutub see lõpuks tüütuks ja ehk kasvõi mõni lõpetab. See oleks juba alustuseks hea. Siinkohal tuletaks ka täiskasvanutele meelde, et avalikus kohas suitsetamine on ka neile keelatud. Näitame ka ise eeskuju, millist käitumist me oma noortelt ootame.
Kokkuvõtvalt tahan öelda, et meie lapsed ja noored on meie kõigi mure. Vanemad kõike alati ei märka ja samuti mitte inimesed, kelle igapäevane töö see on. Me lihtsalt ei ole selgeltnägijad. Samas on meie kõigi mure, milliseks kasvavad meie tulevased maksumaksjad ja juhid ehk milline on meie kõigi tulevik.
Liia Ots, Orissaare lastekaitse spetsialist
Loading ...
Lisa kommentaar