Õnnelikud ja õnnetud hinged

hinged-2

NAGU OMA LAPS: Raamatu koostaja Kadri Tüür on kõigile trükise ilmaletoomise toetajaile-ämmaemandaile südamest tänulik. GUNNAR SIINER

“Iga inimene peaks teadma, kes ta sugulased olid, kuhu nad on maetud ja kuhu ta hingedepäeval küünla viib,” ütleb Tartu ülikooli muhulasest teadur Kadri Tüür.

Andrus Kiviräha “Rehepapp ehk November” on romaan, mille tekstis on hinged pidevalt kohal. Raamat algab novembriga ja ettevalmistusega hingedepäevaks. Autor kirjeldab, kuidas valmistutakse hingede vastuvõtmiseks. Nagu Kivirähk ikka, jutustab ta oma lugu poolnaljaga, aga samas tõsiselt, kui räägib, et mitte igal hingel polnud taret, kus teda ooda­ti. Kivirähk, groteski kaudu küll, annab hingedepoolse vaatenurga: et palju õnnelikumas olukorras olid need hinged, kelle lapsed ja lapselapsed alles elasid ning neid täna õhtul külla ootasid.

“Rehepapp” on küll kirjandus, aga selles on oma tõetera sees. Kivirähk räägib hingekestest, keda keegi meeles ei pea, koju ei oota ja kes on kurvalt ula peal, ning nendest, keda koju oodatakse ja kes saavad seal mõnusa vastuvõtu osaliseks.

Minu tõlgendus on aga see, et meil on vaja deklareerida mitte ainult sõnades, et oleme siin Eestis elanud 5000 aastat ja see on meie maa. Vaid – seda peaks väikeste igapäevaste tegudega iseendale meelde tuletama.

Üks selline väike ilus igapäevane tegu on oma esivanemate mälestamine ja meeldetuletamine. See, et sa reaalselt tead, kes nad olid, kus nad elasid, kuhu nad on maetud, kuhu sa võid neile küünla viia. See on see samm, mis tuleb õõnsast deklaratiivsest kindlasti edasi teha. Ilma selleta on igasugused jutud esivanemate maast minu jaoks sisutühjad.

Seega – iga inimene peaks teadma, kes ta sugulased olid, kuhu nad on maetud ja kuhu ta hingedepäeval küünla viib.

Paljud kalmistule küünalt tõesti viia ei saa, isegi, kui tahaksid. Kahjuks on see paratamatus, et inimesed ei näe enam põhjust oma kodukohas elada. Aga süüdaku küünal siis vähemalt laual.

Mina olen õnnelik inimene, kuna elan oma kodusaarel ja saan viia oma küünlad kalmistule – praktiliselt kõik mu sugulased puhkavad Muhu vanas surnuaias.

Kuna mulle pakuvad inimesed lõpmata suurt huvi – nii elavad kui ka surnud, ulatuvad mu teadmised vähemalt kolmandasse põlve. Tõsi, enne mind on mu sugupuu uurimises juba suur töö ära tehtud. Eks ma püüa seda jätkata.

Täna, teise novembripäeva õhtul põleb kalmistutel palju vähem küünlaid kui jõuludel. Jõuludel on küünlatoojaid rohkem – need, kes kaugel, saabuvad pühadeks koju.

Seda väärtuslikum on iga küünal, mis hingedepäeval surnuaeda viiakse. See näitab, et see maa ei ole veel täiesti maha jäetud.

Muide – tegelikult on Eestiski üha populaarsemaks muutuv halloween samuti esivanemate meeldetuletamise püha. See teadmine on kommertsialiseerumise tuhinas kireva pinna alla ära kadunud. See, et noorem põlvkond selle üles leiaks, vajaks pedagoogilist lähenemist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 252 korda, sh täna 1)