SUUR MAA, SUURED ASJAD: Hegemoonia agoonia (1)

Neil päevil ilmub taas eri vaatlejate käsitlusi sellest, mis hakkab ikkagi juhtuma siis, kui Edgar Savisaar Keskerakonna juhi kohalt maha võetakse. See võib juhtuda nädala pärast, laupäeval, 5. novembril Paides erakonna erakorralisel kongressil.

Ütlen “taas” ja “võib” ning mõtlen siinkohal aastale 2011, mil paleepööret üritas Jüri Ratas; aastale 2015, mil seda proovis teha Kadri Simson – mõlemal ebaõnnestus. Seekord näitavad tähed ja objektiivne reaalsus, et Ratas võtab oma. Ootused on olemas ühis- ja erakonnas. Parteis on mõõt selgelt täis saanud.

Näiteks sobib siin seesama Keskerakonna Saaremaa piirkond. Mäletatavasti puhkes aasta tagasi väikestviisi meediasegadus, kui alguses teatati, et Kadri Simsonile eelistatakse Savisaart, siis järgnes aga täpsustus, et hääletamine jääb delegaatidele vabaks, nii-öelda südametunnistuse asjaks. Nüüd paistab pilt olevat selge: Keskerakonna Saaremaa piirkond toetab Jüri Ratast, kirjutas eelmisel laupäeval ka Saarte Hääl.

Nii nagu on Keskerakond tähendanud Savisaart, on erakond hakanud tähendama Tallinna linna. See on täiesti omaette lugu. On selge, et demokraatiale kohane avalik tähelepanu pöördub üle hulga aja jälle pealinna asjadele. Tuleb võimuvõitlust, aga see on iga hegemoonia lõppakord.

Kadri Simson vajutas mullu õigele nupule – teised piirkonnad on jäetud vaeslapse ossa ning kiratsevad. Savisaar on talle vastu hakanud reeturid välja tõrjunud, miskipärast pole aga uute Boroditšite tegemine Tallinnast väljaspool isegi enama kui üheksa kuuga nii edukaks osutunud. Kunagine kohalikus poliitikas mõjukas Saaremaa piirkond on olnud üks neist, kes pole uut hingamist leidnud.

Kui Keskerakond astub oma senisest ainujuhikesksest mudelist välja, saavad normaalsel moel nähtavaks tõusta igasugu hakkajad inimesed, kel on maailmavaade, väärtused ja tõekspidamised. Nii nagu see meie erakonnademokraatias toimib kõigis teistes erakondades. Ma ei tunne isiklikult Keskerakonna Saaremaa piirkonna juhti Janne Nurmikut, kuid kõrvalt paistab, et ta on avalikes esinemistes olnud järjest julgem ning võimalik, et tuleval aastal pääseb Keskerakond kohalikel valimistel Saaremaal jälle pildile.

Ratas ja Simson tahtsid Savisaarest teha auesimehe. Nüüd on seda teinud elu ise. Savisaar ei kontrolli de facto enam erakonda ega ka Tallinna linna. Aga Eestis teavad kõik tema kohati uskumatult visa võitlusvõimet, kui mängus on võim. Savisaarel on kindlasti plaan ja piisavalt toetajaid, et mitte lasta ennast kuhugi asetada. Tal pole vähimatki soovi ega tahet mängust välja astuda. Isegi kui tema lähedaseks tõusnud Peeter Ernits poleks seda välja öelnud – me veel kuuleme uudiseid. Võib-olla päris üllatavaid.

Kaoseteooriast tuntud liblikaefekti (see, et liblika tiivalöök tekitab maailma teises otsas orkaani) puhul räägitakse ikka sellest, kui tähtsaks osutuvad mingi olukorra puhul lähteandmed. Ja seda infot avalikkus praegu ei valda. Ehk siis peaksime jälle kasutama sõnu “võib” ja “taas”. Me ei tea ju näiteks, kas ja millal võib alata Savisaare kohtuasi ning milliseid pöördeid see võtab. Ning Savisaar, kui tal ikka tervist jagub, võtab kahtlemata Tallinnas järgmistel valimistel oma lojaalsete valijate toel tohutu häältesaagi. Taas.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 106 korda, sh täna 1)