Eesti kaitsmine on kogu ühiskonna asi

hanso-hannes“Eesti julgeoleku tagamisel on esmatähtsad inimeste võimed, teadmised, oskused ja tahe, mitte nende sugu,” leiab saarlasest kaitseminister, SDE-sse kuuluv Hannes Hanso.

Meie riigikaitse pole seisev post, vaid valdkond, millega tuleb kogu aeg edasi tegeleda.

Selleks peame kaasama mitte ainult üht poolt elanikkonnast, vaid nägema ühiskonda kui tervikut.

Usun, et noor naine, kes kaitseväe vormis laskeharjutusi teeb või koos meestega metsarännakul kilomeetreid mõõdab, ei mõju avalikkusele enam üllatavalt ega tekita suuremat elevust. Juba neljandat aastat saavad 18–27-aastased Eesti kodakondsusega noored naised läbida ajateenistuse omal soovil. Sellest võimalusest on ka kinni haaratud: aastatel 2013–2015 tegi teenistuse meestega võrdsetel alustel läbi 39 neiut (naistele kehtivad vaid üldfüüsilises testis erinevad normid) ning tänavu on vabatahtlikult kaitsejõudude ridadesse astunud 33 naist. Siiski arvan, et need arvud peavad tulevikus oluliselt kasvama.

Tõrjuv suhtumine

Naisi, nagu ka noori mehi, kannustab kaitseväkke tulema soov ja vajadus anda oma panus Eesti riigi kaitsmisse ja turvalisusse. Samuti on oluline tahe ennast proovile panna ja omandada uusi oskusi ja kogemusi.

Avalikkuse hoiakud on suuremat kaasamist toetavad. Sel kevadel viis Turu-uuringute AS kaitseministeeriumi tellimusel läbi uuringu, millest koorus välja, et koguni 68 protsenti eestlastest suhtub naiste kaitseväes teenimisse pooldavalt. Samas moodustavad naised meil ajateenijatest alla ühe protsendi ja mitmed tütarlapsed, kes algselt on soovinud kaitseväkke tulla, pole sinna jõudnud või on esimestel kuudel teenistuse pooleli jätnud. On rida mõttelisi ja tegelikke takistusi, miks sisuliselt pool ühiskonna potentsiaalist on jäänud kaitseväes praegu kasutamata.

Alustan naiste endi seas läbiviidud küsitlusest. Sellest selgus, et päris tihti on neidude plaanile saada sõjaväeline karastus või teha kaitsejõududes karjääri tõmmanud kriipsu peale sugulaste, sõprade või siis poiss-sõbra vastuseis. Ehk kipub olema nii, et kui muidu ei nähta naiste ajateenimises probleemi, muutub suhtumine tõrjuvamaks, kui see puudutab otseselt kas oma perekonna liiget või tuttavat.

Mööda ei saa vaadata ka sellest, et arvestatav osa Eesti elanikest leiab jätkuvalt, et militaarvaldkond on puhtalt meeste rida, millest naised tuleb eemal hoida. Mõneti leiab taolisi hoiakuid ka kaitseväes endas, ka ohvitseride hulgas.

Naiste motivatsiooni uurinud kaitseliitlasest teadlane Silvia Kiili on välja toonud, et kaitsejõududega liitumine nõuab naistelt topeltjulgust, kuna neil tuleb end tõestada ennekõike meestele. Ja kui peaks veel puuduma lähedaste moraalne toetus, on sellist elupööret veelgi raskem ette võtta. Vahel pärsib naiste huvi ka kartus olmetingimuste pärast ja asjaolu, et neile ei anta sobivat vormi ega muud varustust. Kõik need on teemad, millega peame olukorra parandamiseks süsteemselt tegelema.

Minu ühene seisukoht on, et sõjalisse riigikaitsesse kaasatud naised on igati normaalne ja loomulik nähtus ning naistel peavad olema meestega võrdsed võimalused kaitsta oma maad ja kodu, samuti teha kaitseväes karjääri. Vastasel korral jäävad üksjagu õõnsaks ka jutud kõigi kodanike võrdsetest õigustest ja kohustustest ning soolisest võrdõiguslikkusest.

Ei ole mingit põhjust vaadata ajateenijaid ja tegevväelasi kui mehi ja naisi – neid tuleb vaadata kui motiveeritud, hea väljaõppe ja korraliku varustusega sõdureid. Pole kahtlustki, et Eestis on patriootliku meelelaadiga noori naisi, kes on mõelnud kaitseväes teenimisele ning sealsetele karjäärivõimalustele ja ohvitseri elukutsele. Ajateenistus oleks neile ühtlasi värav tegevteenistusse ja eeldus sõjaväelise hariduse omandamiseks. Norra, Rootsi, Soome, USA ja Suurbritannia, aga ka Eesti kaitseväe kogemus näitab, et naised suudavad teenistuse raskust kanda meestega võrdväärselt, seda ka välismissioonidel. USA-s on eesti soost naine Tiiu Kera jõudnud ka kindralmajori auastmeni – pole ühtegi sisulist põhjust, miks ei võiks ka Eestis tulevikus nii juhtuda.

Laialdasem kaasamine

Selleks, et rohkem naisi leiaks tee relvajõududesse, tuleb lõplikult lahti saada iganenud mõttemallidest. Samuti peab paranema kaitseväe valmisolek naisi teenistusse värvata ja väljaõpet läbi viia ning ka instruktorite tase.

Allkirjastasin oktoobri keskel määruse, mis avab naistele edaspidi kõigi väeosade uksed. Seni võtsid naisajateenijaid vastu vaid Tapa ja Võru väeosad, nüüd avanevad naistele uksed ka Viru ja Kalevi jalaväepataljoni, mereväkke, vahipataljoni ja logistikapataljoni. Tervitan igati ka laiemat debatti naiste kohustusliku ajateenistuse üle (nii nagu see on Norras ja peatselt ka Rootsis), kuigi isiklikult kaldun arvama, et Eesti ühiskond ei ole praegu sellise sammu astumiseks veel päris küps.

Kui latti kõrgele ei sea, siis pole ka võimalik kõrgemale hüppama hakata. Seetõttu oleme seadnud eesmärgiks, et juba aastal 2018 läbib kaitseväeteenistuse üle saja naise. Järgnevatel aastatel peab nende osakaal meie riigikaitses veelgi tõusma. Naiste laialdasem kaasamine teenib eeskätt seda eesmärki, et meie kaitseväkke tuleksid teenima parimad sõdurid – Eesti julgeoleku tagamisel on esmatähtsad inimeste võimed, teadmised, oskused ja tahe, mitte nende sugu. Jõudkem koos 21. sajandisse ka kaitsevaldkonnas.

 

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 83 korda, sh täna 1)