KRISTINAGA ELUST ENESEST: Vihatuimad lapsehoidjad riigis (1)

Saarte Hääles oli hiljuti rubriigis “Saame tuttavaks” luubi all noor politseinik, kes heitis valgust politseiameti telgitagustele. Nagu paljud inimesed, kaldun minagi mundrit nähes mõtlema, ega ma kogemata ja eneselegi teadmata ole millegi kriminaalsega hakkama saanud.

Tunnistan, et kunagi pubekana kuulusin ikka nende sekka, kes politsei tööst suurt midagi ei arvanud. Politseinikud tundusid siis riigi määratud lapsehoidjatena, kes keelavad sulle kõike seda, mis elule üldse värvi peaks andma. Kui keegi oleks siis mulle öelnud, et satun just sellise ameti peale, kus vaat et igapäevaselt tuleb kajastada seadusest üleastumisi, oleksin tõenäoliselt õhku paisanud paar sarkastilist naerupahvakat ning eluga edasi läinud.

Seistes rohkem silmitsi teemaga politsei vs. ühiskond, kusjuures see ühiskond tihti näebki sinises vormis ametnikke kui tüüpe, kes istuvad põõsas vaid eesmärgiga sealt vähimagi võimaluse korral välja karata ja võidurõõmsalt “Ahaa! Kätte sain!” kisendada. Irooniline on selle asja juures, et tegelikult vihatakse neid, kes meid kaitsevad. Nagu ka politseiniku jutust selgus, on neid inimesi, kes osutatud abi eest tänavad, ülimalt vähe.

Juhtus kord mul endalgi, et linna poole põrutades muutus jalg gaasipedaalil raskemaks, kui oleks tohtinud ning ühel hetkel sööstis mulle järele vilkuritega politseiauto. Korraks käis küll üle vihalaine “No mida kuradit, mul on kiire ka veits!”, kuid seekord pääsesin hoiatusega.

Kui ehmatusest ja korralekutsumisest tingitult juba rahulikumalt edasi veeresin, jooksis mu auto eest läbi mingi põrsast meenutav olevus, kellele sissesõitmist poleks ma suurema kiiruse korral kuidagi vältida suutnud. See, mis veel mõnikümmend minutit tagasi pani autoroolis ropendama, võis tegelikult ära hoida mõne suurema õnnetuse.

Vestlus ametnikuga ja mainitud juhtum avasid mu silmad selle töö tänamatuse suhtes. Sotsiaalmeedias saavad “mendid” pidevalt tögamise ja alanduste osaliseks. Paljud tunnevad mingit viha selle pärast, et neid üritatakse panna reeglitele alluma, mõtlemata, et allumatus võib neile või kellelegi teisele saatuslikuks saada.

Igavene probleem purjus juhtidega on piisavalt tõsine teema, olenemata sellest, kas sa ise harrastad sellist sõidustiili või mitte. Sõimata või süüdistada politseinikku, kes on purjus sinu kinni pidanud, võib olla kaudselt sama, mis sõimata kedagi sinu või kellegi teise elu päästmise eest.

Mõned inimesed võib-olla ei leiagi muud võimalust oma kangelaslikkust tõestada kui nädalavahetusel linnas korda hoidvale politseinikule paar krõbedamat sõna öelda ning vaadata, mis siis edasi saab. Eriti edukas tundub selline katse siis, kui seda juhtub pealt nägema võimalikult palju inimesi, ning isiklik võit tuleb lõpuks, kui õnnestub endale käte-jalgadega vehkides reis kainerisse organiseerida.

Enamasti on kõige suuremad verbaalsed nüpeldajad ikka need, kellel politseiga kõige rohkem kokkupuuteid. Loogiliselt võttes on need kohtumised välditavad, kui sul ei ole kombeks sigadusi korda saata ja ise endale jama kaela tõmmata. Ja isegi kui juhtubki mõni kokkupuude, saab asjad ju korda ka ilma “oksa laiali ajamata” ja probleemi adekvaatselt lahendades.