Üksi viimases vagunis? (2)

simmo-kikkas_taustata“Pall on teie käes, “ ütleb Kuressaare linnavalitsuse projektijuht, parteitu Simmo Kikkas avalikus kirjas Pöide vallavolinikele. “Otsus tuleb teha kiiresti: kas astute mängu sirge seljaga või lähete pingile maailma kiruma.”

Austatud Pöide vallavolinikud. Teile kirjutama ajendasid mind Pöide valla viimase aasta valikud ja võimalused. Ma ei arva, et mu 8-aastane isehakanud saarlase staaž paneb mind kellelegi elamist õpetama, aga viimased aastad Kuressaare linnavalitsuses on mulle omavalitsuste tänasest olukorrast üht-teist olulist õpetanud, mida tahaksin teiega jagada.

Olen teiega nõus, et haldusreformi seadus on pehmelt öeldes küündimatu, aga ma ei kaebaks seda kohtusse, sest miski ei vabasta meid muudatustest, mis avalikus halduses muutuva maailma tingimustes vajalikud on.

Tõepoolest on kummaline, kui ühe suurte ootustega vastu võetud seaduse ainuke kandev argument on omavalitsustelt nõutav elanike arv 5000 inimest. Samas on Saare maakonnas ühinemise eestkõnelejad kaks suurimat omavalitsust, kel pole otsest kohustust kellegagi liituda. Kuressaares on aru saadud, et linn ja selle tagamaad moodustavad ühtse terviku ning on tänapäeva elus (mitte selles üle 100 aasta vana hobuste ja mudateedega kihelkondlikus haldusjaotuses) üks organism. Lääne-Saare vald on äsja tulnud läbi närvilise muudatuste keerise ja võiks nüüd rahulikult “käppa imeda”, ometi on sealsedki volinikud veendunud, et kõigis valdkondades on edasi liikumiseks vaja maakondlikku mastaapi.

Pöide volikogu tänavusi otsuseid ja arutelude sisu vaadates ei näe ma midagi, mis kohalike inimeste elu tõsiselt mõjutaks. Nii on olnud juba aastaid. Ma ei süüdista volikogu kehvas töös või hoopis töö tegemata jätmises. Arvan, et ka 15 korda Pöidest suurema Kuressaare volinikel on täna väga vähe otsustada, mis ulatuks kaugemale jooksvatest juhtimisprobleemidest. Tänane probleem on, et riigi keskvalitsuse ja omavalitsuste vahel puudub reaalne dialoog – see on ammugi muutunud riigi-
aparaadi monoloogiks, mida omavalitsused kriitiliselt ründavad. Niivõrd erinevates kaalukategooriates partnerite dialoog ei olegi võimalik, 90% omavalitsustest on saanud tasandusfondi sõltuvusega ripatsid, kes ootavad riigilt almuseid ega kanna enam kuidagi välja olulise riigivalitsemise tasandi nõudmisi.

Küsimus pole rahas!

Lugedes Pöide volikogu esimehe kommentaare maakondliku liitumise korral eraldatava investeeringutoetuse (väidetavalt 5 miljonit eurot maakonna kohta) kui riikliku altkäemaksu kohta, tabas mind nõutus. Mis on viga rahalisel motiveerimisel, kui Pöide valla sõnum on seni olnud: meil on kõik hästi, saatke ainult raha juurde? Sel juhul peaks altkäemaksuks kuulutama ka iga-aastased tasandusfondi maksed Pöide vallale suurusjärgus 160 000 eurot aastas, milleta oleks valla eelarvet võimatu tasakaalus hoida.

Investeerimisvõimekus on Pöide-suurustel valdadel nagunii üsna olematu ja see vähenegi sõltub riiklikest toetusfondidest. Ja loomulikult peaksite välja vilistama riigikogulased, kes teile aasta lõpus katuserahadega kosja tulevad. Aga küsimus pole üldse rahas!

Kui vaatame üht maailma olulisemat megatrendi – linnastumist aina kiirenevas tempos, on kentsakas arvata, et tegu on kindla riigi valitsuse ääremaastumise poliitikaga. Me ise oleme selle protsessi taga: tahame oma lastele ja lastelastele head haridust ja väärikat töökohta. Enamasti selgub kurb tõsiasi, et seda saab ainult linnades.

Kui sisutühja kohtuvaidluse kõrval reaalselt ääremaid elus hoidvast poliitikast rääkida, on tarvis tegeleda maksu-
erisustega. Nende elluviimiseks on aga vaja hulk piike murda ja aastatega tsementeeritud müür lammutada. Pöide vallal pole selles debatis üksi midagi teha. Riigil on paari aasta jooksul vaja läbi närida pähklid kokkukukkuva pensionisüsteemi turgutamiseks; vananeva elanikkonna ravikulude katmiseks tuleb leida igal aastal kümneid miljoneid kasvavad summad. Andke andeks, aga Pöide volikogu täna vaevavad probleemid on selle kõrval nagu kirp elevandi kõrval.

Naabreid ei saa valida

Kui Pöide volikogu esitab valjuhäälseid etteheiteid otse valitsusele ja riigikogule, näen suures protestimises olulist sõnumit oma naabritele Saaremaal: “Teised Saaremaa omavalitsused ei sobi meile!”

Pöide valla unikaalse asukoha rõhutamine ei vii mitte kuhugi – kõik vallad asuvad unikaalsetes kohtades. Pöide vald on unikaalne inimestele, kelle elu, juured ja mälestused on Pöide kandis, aga neid ei saa ära võtta ükski seadus ega naabervald.

Fakt on aga, et Pöide vallal on suur oht üksi jääda. Siis loksute rongi viimases vagunis, teadmata, kuhu see rong sõidab. Kõik vallad on mingil perioodil maadelnud hirmude ja teadmatusega, aga tundub, et nüüd ollakse ühiseks tegutsemiseks valmis. Keegi ei anna aga maakondlikus mastaabis hääleõigust vallale, kes on teiste püüdlustele avalikult vilistanud.

Kui oleksin pöidekas, tunneksin esmalt huvi, kuidas läheb Tornimäelt 8 minuti autosõidu kaugusel asuval Orissaarel. Täna taandate end ise Ida-Saaremaa tuleviku arut-
eludest. Orissaarel on samuti keerulisem Ida-Saaremaa elu edasi viia ja investeeringuid argumenteerida, kui naaber Pöide ei julge mängu astuda ja tahab vaid kõrvalt kommenteerida.

Olen muutunud kolme omavalitsuses töötatud aasta jooksul praeguse riigivalitsemise mudeli osas üsna kriitiliseks ja arvan, et hädisest omavalitsuste reformist tuleb üsna kiiresti edasi liikuda riigireformini. Põhjuseks kasvõi mitmed viimasel aastal nähtud omavalitsuste investeeringuid suunavad määrused, mis näevad välja nagu kirjad Prostokvašinost (Eduard Uspenski “Kolm sõpra Prostokvašinost” – toim), kus Onu Fjodor, kass Matroskin ja koer Šarik on kordamööda sulge proovinud. Jääb selgusetuks, mis on määruse tegelik eesmärk Euroopa Liidu raha kulutamise kõrval. Seetõttu võtab ka lihtsate ülesannete lahendamine aastaid ja kulgeb pidevate vaidluste ja trahvide tähe all.

Nõustun 2016. aasta parimaks juhiks valitud ja riigivalitsemise köögipoolega tuttava Erkki Raasukesega: riik pakub täna oma kodanikele halba juhtimisteenust ning poliitiliste toiduahelate tõttu lahendatakse ka väga konkreetsena tunduvaid ülesandeid halvasti (näiteks parvlaevade hange). Saan aru ka Pöide volikogu ängist, kui te pole haldusreformi seadusega rahul, kuid ma ei mõista valikut jääda oma ängiga üksi.

Mina annaksin omavalitsustele laiemad õigused kui täna, suuremate õigustega kaasneb aga alati suurem vastutus, mida tuleb suuta ka kanda. Täna on teil õigus oma vallarahvas üksi jätta ja võtta selle ees ka vastutus. Seega, pall on teie käes. Aega pole palju jäänud, otsus tuleb teha kiiresti: kas astute mängu sirge seljaga või lasete palli sisinal tühjaks ja lähete pingile maailma kiruma.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 247 korda, sh täna 1)