Otsevalimise arutelu pole vaja karta

Liia Hänni. Foto Eesti Rahvusringhääling

Liia Hänni. Foto Eesti Rahvusringhääling

“Otsus president otse valida ei ole lihtne – et tahame ja teemegi nii,” ütles Saarte Häälele endine põhiseaduse assamblee liige, saarlane Liia Hänni (fotol). Siin ei saa olla ainuke argument “aga rahvas tahab”. Presidendiks kandideerinud Reformierakonna auesimees Siim Kallas aga teatas eile, et just Liia Hänni võiks olla järgmiseks presidendikandidaadiks. “Minu meelest on ta heas vormis ja võiks vabalt seda ülesannet kaaluda.”

Jälgisin presidendivalimisi pingsalt. Olin õnnetu, kuna ei suutnud kuidagi uskuda, et poliitiline olukord viib sellise tulemuseni, et valimiskogu ei suuda presidenti valida.

Siiski ei näe ma selles mingit katastroofi – ega elu seisma jää. Pilt on nüüd lihtsalt selgem – me saime aru, mis olukorras me tegelikult oleme. On ka enam-vähem selge, millest see tuleneb – meie kaks suuremat erakonda on sisemises kriisis ja kõik see mõjutab ka valimiskogu. Loomulikult olin valimisi jälgides ärevil. Ärevad oleksime pidanud aga kõik olema juba mitu aastat tagasi, kui oht esimest korda silmapiirile kerkis.

Põhiseadus eeldab tegelikult, et kui riigikogu ei saa hakkama, tuleb valimiskogu, kes valib presidendi. Kas valijamehed jätsid oma töö tegemata?

Erakonnad vastutavad

Kindlasti ei saa mööda valimiskogu liikme vastutusest. Kui talle ei sobinud need kaks viimast finaali pääsenud kandidaati, oleks ta võinud valimisest kõrvale jääda, teises hääletusvoorus mitte osaleda. Sest kedagi ei saa sundida hääletama oma südametunnistuse vastaselt, kandidaatide poolt, keda ta ei toeta. Tühja hääletussedeli kasti panemise signaal oli: “Ma tahan, et see valimine ebaõnnestuks, et ka teised ei saaks Eestile presidenti valida.”

Samas ei süüdista ma neid valijamehi, kes seda teed läksid. Ilmselt tekib sellises kollektiivses tegevuses teatud massiefekt. Leian, et vastutavad erakonnad, kes andsid oma liikmetest valijameestele soovituse pannagi kasti rikutud sedel. Erakonnad peaksid ju kandma palju suuremat vastutust Eesti käekäigu eest, kui iga üksik inimene eraldi seda suudab.

Päris sellist diagnoosi, et oleme sattunud põhiseaduslikku kriisi, ma praegusele olukorrale ei paneks. Meil on ju teada, mis toimuma hakkab. Peab lootma, et riigikogu täidab oma põhiseadusliku ülesande teisel katsel.

Olen kuulnud arvamust, et seekordsetest presidendivalimisest oli tehtud tõeline meediatsirkus. Parlamentaarse riigi kaudselt valitava presidendi puhul sellist kampaaniat, nagu meil toimus, ju ei eelda.

Kui presidendivalimisest on tehtud nii kaalukas sündmus, tekib nii rahval kui ka kandidaatidel õigustatud ootus – on ju koos tegutsetud, koos püütud aru saada, kuhu Eesti peaks liikuma. Kui lõpus otsustamise koht nagu võõrandatakse, tekitab see pingeid. Minu meelest ei ole see demokraatiale kasulik.

Arvan, et värske kogemus annab alust arutada, milliseid muudatusi põhiseaduses presidendi valimise korras teha.

Põhiseaduse muutmine on olnud jutuks, aga seda pole tõsiselt ette võetud. Leian, et arut-elu sellel teemal võiks algatada uus president, kuna kõik arut-elud, mis on varem ühe või teise erakonna initsiatiivil toimunud, ei ole kuhugi välja jõudnud. Põhiseaduse muutmiseks on ju vaja laiapõhjalist üksmeelt. Meil tuleb paratamatult rääkida ka otsevalimise võimalusest, need asjad uuesti läbi arutada.

On ju tõsiasi, et assamblees oli kõige raskemaid teemasid, milles üksmeelele jõuda, just presidendivalimisega seonduv. Tuleb tunnistada, et meil jäi aega lihtsalt väheks, et arutada läbi kõik need, meile tollal teoreetilisena tundunud võimalused, mis elu veerand sajandit hiljem on meie ette toonud. Presidendivalimise kord vajab remonti, see on aja nõue.

Seekordset presidendivalimise kampaaniat saab võrrelda otsevalimise kampaaniaga, mille käigus räägiti lahti mitmed Eesti jaoks väga olulised teemad. Mis oli loomulikult positiivne. Sellele tuginedes arvan, et me ei peaks kartma ka arutelu otsevalimise üle.

Valik olgu teadlik

Muidugi on otsevalimisel alati oma riskid. 25 aastat tagasi, kui põhiseadust kirjutasime, nägime neid riske ja selle tõttu eelistasime kaudset valimist.

Olukord Eestis on aga väga palju muutunud. Kui me nüüd endale otsa vaadates ja Eesti tugevust hinnates leiame, et neid ohte praegu sellisel kujul enam ei ole, miks mitte siis presidenti otse valida.

Otsus president otse valida ei ole siiski lihtne – et tahame ja teemegi nii. Peame vaatama otsa sellistele ohtudele, nagu suure raha mõju võimalikule valimiskampaaniale, lubadused, mida president oma põhiseaduslikus rollis täita ei suuda. Kõik need teemad tuleb enne riski võtmist mustvalgel läbi arutada. Siin ei saa olla ainuke argument “aga rahvas tahab”. Sest ka rahvale peavad need uued riskid olema teadvustatud, see valik peab olema teadlik valik. Peame olema veendunud, et otsevalimised meie demokraatlikku süsteemi ei kõiguta, ja ette nägema, mis võib juhtuda.

Kui tulla tagasi seekordse presidendivalimise juurde, siis seda, et teiselgi katsel ei suudeta seda riigikogus teha ja president jääb valimata ka valimiskogus, välistada ju ei saa. Usun siiski, et parlament pingutab maksimaalselt, et juba esimeses voorus oleksid vajalikud hääled kandidaadi ülesseadmiseks olemas.

Loodan, et erakonnad suudavad omavahel kokku leppida ning saame presidendiks auväärse inimese, kes suudab Eesti ühiskonnas tekkinud lõhed ja poliitilised erimeelsused ületada. Kes on meie kõigi riigipea.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 89 korda, sh täna 1)