KRISTINAGA ELUST ENESEST: Kui kalad roniksid puu otsa (8)

Praegu on kõige põletavam teema, et Eesti riik on endiselt peata ja keegi ei tea, kas ja millal see pea leitakse. Samal ajal kulgeb igapäevaelu oma radu pidi.

Ühel päeval juhtusin kõrvalt nägema üht kehalise kasvatuse tundi, mis mulle kiiresti meenutas, kui tänulik ma olen, et seal õpetaja paberites ei eksisteeri minu nime, mille taha saaks kirjutada mu füüsiliste võimete arvulise näitaja.

Mitte et ma oleksin kooli ajal hirmu tundnud iga kord, kui kehalise kasvatuse tund tulemas. Praegugi tunnen ennast tõeliselt elusana pärast trenni, kui “hing paelaga kaelas” ja käed ei suuda korralikult autorooli keerata.

Ütlen kohe: ma ei kurda ega parasta, kui tüütu on kool, kus peab korra nädalas paar ringi jooksma, mõne hüppe tegema ja pallimängust osa võtma. Kõik see on absoluutselt vajalik ning mõnegi jaoks on see nädala füüsilise tegevuse haripunkt. Küll aga jääb mulle endiselt arusaamatuks, kuidas saab kõiki lapsi hinnata ühe ja sama mõõdupuu järgi.

Meie haridussüsteemi on kokku võetud ka pildiga, kus erinevatele liikidele- ahvile, pingviinile, elevandile, koerale ja akvaariumis hulpivale kalale- on eksamil antud käsk ronida puu otsa. Pildi all tekst: “Me kõik oleme geeniused. Kui sa aga hindad kala ainuüksi tema võime põhjal puu otsa ronida, jätab see talle terveks eluks veendumuse, et ta on loll.”

Kui see ei võta eriti kompaktselt kokku praegust kehalise kasvatuse süsteemi, siis ma ei tea, mis üldse võtab.

Meie lemmikteema on alati rõhutada laste erinevust ja individuaalsust. Kõik saavad aru, kui keegi on lingvistiline geenius ja teisel lõikab pea matemaatikat, aga kõige ilmselgemat erinevust ignoreeritakse – kõikide kehalised võimed on ju ka erinevad!

Kuidas saab jooksmisel panna sama aega taga ajama last, kel on kogunenud mõni lisakilo, ja last, kes käib iga nädal kergejõustikutrennis? Jah, on võetud mingi “Harju keskmine”, mida iga laps peab suutma joosta, hüpata, aga mis on asja mõte? Näidata, et üks suudab rohkem kui teine ning põhimõtteliselt hõõruda nina alla, et sa võid rassida endal tähed silme ette, aga hindeks saad ikka kolme. Täiesti ebamotiveeriv.

Sellises tunnis on vaja lähtuda sellest, mis täpsemalt vajab arendamist või korrigeerimist. Ühes klassis leidub ju nii kaalukamaid, piitspeenikesi, sportlikke kui ka selliseid õpilasi, kes spordiga üldse muul ajal kokku ei puutu. Seda oli näha ka nendest, kes õues püüdlikult kaugust hüppasid ning siis kas, silmad maas, tagasi rivvi tulid või suurest õnnest hea tulemuse üle ringi kalpsasid. Mida rohkem neid kõrvalt vaatasin, seda ebaausam see kõik tundus. 30 täiesti erinevat inimest, aga üks mõõdulint, üks tulemus, mis vajab saavutamist.

Kuigi kool andvat eluks vundamendi, võib ta poolikute süsteemide tõttu paljude puhul sinna ka ohtlikke mõrasid sisse jätta.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 506 korda, sh täna 1)