SUUR MAA, SUURED ASJAD: Inimene sisustab (presidendi)ameti

Jah, ükskord juhtus nii, et minagi kandideerisin valimistel. See oli keskkoolis. Kuressaare esimeses. Scorpionsi hitt “Wind of Change” üürgas igal lossihoovi diskol liibuva lõpuloona. Klassiekskursioonil Moskvas oli Punasel väljakul üles tõmmatud suur plagu, mis kuulutas: “Perestroika – novõi oblik sotsializma!”

Teadagi, üleminekuaja tuuled. Demokraatia tuuled.

Kandideerisin koolis õpilasesindusse. Õpilaskomiteesse, nagu toona nimetati. Täiesti demokraatlikult, vabadel valimistel. Kampaaniat tehti ka. Kõnekoosolekul, kooli aulas. Kirjutasin kokku mingi täieliku mulli, esitasin seda kui nalja. Näiteks lubasin seista eriklasside eest, et nad saaksid sõita välismaale praktikale. Seda, et kümmekonna aasta pärast on vahetusõpilane tavaline nähtus, ei kujutanud toona keegi ette.

Aga komiteesse mind valiti ja tööd tegime seal samuti. Käivitasime kooli ajalehe, selle Esimese (selline oli lehe nimi). Andsime uue hingamise klassidevahelisele võistlusele. Nõukogude propaganda ajast oli seal mingi üritus nimega poliitviktoriin. Mul polnud aimugi, aga huvi poliitika vastu oli ka õpilaste seas nii suur, et otsustasin seda sama nime all nädalas kindla vahetunni ajal kiires mälumängu vormis edasi teha. See osutus isegi üle ootuste populaarseks. Nii et absurdsetest lubadustest hoolimata olin tegus õpilasaktivist ja karmavõlga ei tunne.

Selle, milliseks kujunes kooli aktiivi (ja aktivisti) nägu, kujundasime meie. Presidendivalimistega on samamoodi, ma arvan.

Kandidaadid, kes valimiskogus esimeseks vooruks rivistuvad, saaksid selle tööga toime. Aga igaüks sisustab presidendiameti kahtlemata omal moel ning kujutame üsna hästi ette, kuidas. Ühest küljest varasemast kogemusest (ja teisalt debattidest) teame, millised nad inimestena on, ja teisalt teab igaüks, millised on Eesti presidendi momendid avalikus elus. Võimalik, et uus riigipea muudab midagi, aga 24. veebruari kõne ja vastuvõtt, aastavahetuse pöördumine (ja intervjuud), võidupüha ja 20. augusti tähistamine jäävad kindlasti paika. Traditsioone üldjuhul ei murta. Me kujutame ette, milline oleks Marina Kaljurand kaitseväe paraadi tervitades, kuidas annaks Allar Jõks aastat kokku võtvat mõtestavat intervjuud, kuidas kõneleks Siim Kallas iseseisvuspäeva kõnes või kuidas Mailis Reps tervitaks aasta ema.

Aga kui me vahetame need olukorrad ära, siis võib-olla hakkab meie kujutlusvõime mõne koha pealt tõrkuma…

Meid esindavad valijamehed peaksid seega mõtlema just nimelt sellele, millist tüüpi liidrit Eesti vajaks. Sest presidendiamet on niisugune, millega arvamusliidri pagunid automaatselt kaasa antakse. Mõne arvamusliidri kõne paneb saalis tukastama või tekitab käitumine niivõrd teravaid vastureaktsioone, et mõtet ei kuula keegi – niisugune ei tohiks liider olla.

Mulle meeldiks, kui meie president suhtleks vabalt kõnes ja kirjas – nii Eesti inimestega kui ka rahvusvahelises pildis. Mulle ei meeldi, kui president poeb asjatult ihuajakirjanike või avalike suhete spetsialistide selja taha. Mulle ei meeldi ebaväärikas käitumine ka poolavalikus ruumis. Niisugust asja ei tahaks (enam) näha, sest see varjutab paratamatult ka tegelikke teeneid riigipeana.

Neeme KorvPostimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 152 korda, sh täna 1)