SAARTE JAHIMEESTE SELTS 50: Laimjala uhkus on ühistegevus (1)

HEAD TÖÖTLEMISTINGIMUSED: Lisaks suurepärases  korras olme- ja puhkeruumidele ei ole Laimjala seltsil  Vilmar Rei sõnul põhjust häbeneda ka jahisaagi töötlemis- ja hoiuruume. Foto: MAANUS MASING

HEAD TÖÖTLEMISTINGIMUSED: Lisaks suurepärases
korras olme- ja puhkeruumidele ei ole Laimjala seltsil
Vilmar Rei sõnul põhjust häbeneda ka jahisaagi töötlemis- ja hoiuruume.
Foto: MAANUS MASING

Pooltsadat jahimeest ühendav Laimjala jahiselts on tuntud oma aktiivse seltsielu ja ühistegevuse poolest, mis on nakatanud ametivendi saartel ja kaugemalgi.

Laimjala kandi jahimehed alustasid organiseeritud tegevust juba 1967. aastal Laimjala jahisektsiooni nime all, kuhu kuulus paarkümmend meest. Uus hingamine tuli piirkonna jahindusse 1998. aastal, mil juriidiliste ümberkorralduste tulemusena sai seltsi ametlikuks nimeks mittetulundusühing Laimjala Jahiselts.

Üle kolmekümne aasta oli Laimjala jahimeeste juhiks Eduard Varvas, kaua aega vedas kohalikku jahindustegevust Maidu Vallik. Viimaste valimistega noorenes seltsi juhatus taas, mis asjaosaliste endi arvates on igas mõttes positiivne. Seltsi uus esimees on alates maist 2014 Rain Kallas.

Tänaseks päevaks on seltsi liikmete arv 49, nende hulgas ka üks naissoost kütt. Kui arvestada juurde jahimeeste pereliikmeid ja toetajaid, on seltsi tegevusega praegu seotud vähemalt sadakond inimest.

Seltsi juhatuse liige Vilmar Rei nentis, et nagu igas seltsis, on väga aktiivsed liikmed umbes pooled. Noored ja vanad on enam-vähem pooleks, eluvaldkondade poolest on liikmeskond seinast seina – põllumehed, ehitajad, ettevõtjad. Mõni nädal tagasi sai selts kaks uut liiget. Rei sõnul ei ole otstarbekas liikmeskonda palju üle poolesaja tõsta, kuigi mingil perioodil oli liikmeks soovijaid väga palju. Seltsi pääsevad need, kes on Laimjala piirkonnaga seotud. Aastase katseaja jooksul tuleb osaleda üldjahtidel, selle ajaga saab üldiselt ka selgeks, kas inimene üldse seltsiga klapib. Praegu on liikmekandidaate viis. Laimjala enam kui 11 000 hektari suuruse jahiala piirid, mis suures osas jäävad Laimjala valla territooriumile, ulatuvad ühest küljest Valjala, teisest küljest ka Pöide valla maadele.

Mõistvad maaomanikud

See on Rei sõnul tekitanud aeg-ajalt ka segadust, kuna paljude jaoks on valla piir just nagu “ülimuslik”. Samas on ka talude maad sageli mitme valla territooriumil, lisas ta.

Maaomanikega on suhted Rei sõnul päris head. Siiani pole selts saanud ühtegi kahjunõuet, mida oleks pidanud hüvitama, kuigi ulukikahjusid ühel või teisel pool tuleb paraku ikka ette. Oluline on siinjuures koostöö maaomanikega. “Kui talunik põlluserva ikka korralikult puhtaks niidab, on ka jahimehel ulukit oluliselt lihtsam tabada. Ja põllumehel samas suurem moraalne õigus jahimeestelt tulemusi nõuda,” lausus Rei.

Siiamaani on Laimjala jahiselts küttimise miinimumkohustuse täitmisega hakkama saanud, aga see pole tulnud niisama lihtsalt. Laimjala selts eristub Rei sõnul teistest selle poolest, et suurulukite laskmislube realiseerivad reeglina seltsi liikmed ja neid välja ei müüda ehk siis suurulukite turismijahiga selts sisuliselt ei tegele.

Küll aga toimetavad külalisjahimehed Laimjalas seoses linnujahiga, mis algas 20. augustil. Laimjala pikk ja liigendatud rannajoon annab selleks suurepäraseid võimalusi, mida kasutavad lisaks välismaalastele ka jahiseltsi oma liikmed. Põhiliselt lastakse parte ja hanesid. Viimane on läbi aastate olnud hinnatud jahilind, aga nüüd on teda Laimjala kandis miskipärast vähemaks jäänud. Hanede asemel on hakatud rohkem laskma laglesid. Lühikese, vaid paarikuulise hooaja tõttu ei moodusta linnujaht seltsi tegevuses siiski eriti suurt osa.

Hirve arvukus suureneb

Suurulukite arvukusest kõneledes tõi Rei välja, et metskitsi on seltsi jahipiirkonnas üha rohkem ja neid tuleb ka rohkem küttida. Sama lugu on ka hirvedega, keda siiani on Laimjala maadel õnneks vähem olnud. Hirve on sealkandis lastud alles viimased paar aastat, samas kui mitmel pool mujal räägitakse, et teda on juba liiga palju.

Sõna “õnneks” selgitab Rei asjaoluga, et hirvede rohkus sunnib põtru uusi elupaiku otsima. Samas on põder jahiloomana olnud läbi aegade Laimjala “kaubamärk”.

Siinkohal tasub taas meenutada hiidpõtra, kes paarikümne aasta eest Laimjala metsades ringi uitas ning usutavasti ka hulga vägevaid järglasi soetas. Baltikumi kõige vägevamad põdrasarved, tõsi küll, pärast mahaheitmist metsast leitud, kaunistavad tänaseni seltsi staažika liikme Maidu Valliku koduseina.

Jahisaagi realiseerimisega pole Laimjala seltsil seni probleeme olnud. “Mis meie endi vajadusest üle jääb, on siiani müüdud Saare Ulukisse,” ütles Rei, kelle sõnul on firma viimased paar aastat võtnud vastu ka kütitud jahilinde.

Ka Laimjala seltsi jahimajas on saagi töötlemiseks väga head tingimused. Alates rümba käitlemisest kuni hakkliha valmistamise ja liha vaakumpakendamiseni. Seltsimajas on ka korralik külmkamber. “Naised kiidavad, et mehed toovad nüüd korraliku asja koju,” rääkis Rei, kelle sõnul peetakse plaane ka jahimajas vorstitegemise võimaluste loomiseks.

Heas korras seltsimaja aitab liikmeid tugevamini ühte siduda. Laimjalas on tingimused tõepoolest head, ka hoone ümbrus on korrastatud ja praegune kruuskate ootab lähiajal tolmuvaba katet. Nagu eelpool märgitud, jahiturismiga selts lisaraha teenimiseks üldiselt ei tegele. Enamik tegevuskuludest kaetakse ulukite realiseerimisest, liikmemaksudest ja seltsile kuuluva jahimaja ruumide väljaüürimisest.

Aasta suursündmus on seltsi jaoks aga hooaja esimene üldjaht, kus püüavad osaleda kõik, kel vähegi võimalik. Sel aastal langeb see täpselt 1. oktoobrile.

 


 Sasku, kalapüük ja taidluskavad

Laimjala jahiselts on korduvalt võitnud Saaremaa jahimeeste kokkutulekud või jõudnud esikolmikusse.

Aastate eest oli selline reegel, et see, kes kokkutuleku võitis, oli järgmisel aastal korraldaja. Aga kui Laimjala oli kolm aasta järjest võitnud, leiti, et nii ikka ei lähe, ja otsustati, et korraldamise kohustus hakkab külakorda käima,” rääkis Vilmar Rei.

Ega ükski selts tema sõnul niiväga spetsiaalselt kokkutulekuteks ei valmistu, et kindlasti mõni ala ära võita või ilmtingimata üldarvestuses esikoht saada. “Seltskond on oluline,” kinnitas Rei. Aga Laimjala pole tuntud mitte ainult jahimeeste kokkutulekute võitjana. Tänu mittejahinduslikule tegevusele on seltsi juurde tulnud palju noori, kes soovivad näiteks vereta jahti harrastada või võtta osa seltsi muudest tegemistest.

Laimjala jahimajast on alguse saanud ülipopulaarne maakondlik saskuturniir. Esialgu peeti seda jahiseltside vahel, nüüdseks on see aga kasvanud suureks ürituseks, millest võtab osa sadu mängijaid, kelle jaoks saalidki teinekord väikeseks kipuvad jääma. Kevadel aga toimub Laimjala jahiseltsi korraldamisel Kuke jõel suur särjepüügivõistlus “Jahisärg”. See on tõsine ettevõtmine kohtunike ja korralike auhindadega.

Tuntud on ka seltsi näitemängud ja lustakad taidluskavad, mis panid isegi vabariiklikel kokkutulekutel ametivendi ennastki rohkem liigutama ja lihtsate jahijuttude asemel keerukamaid etteasteid välja mõtlema.

saaremaa_jahiseltsid

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 587 korda, sh täna 1)