Olla või mitte olla presidendikandidaat? (1)

 valimised
Poliitikahuviline saarlane Tarmo Pikner meenutab enne presidendi tegemise lavastuse teist vaatust, kuidas me tänasesse ülemeelikusse olukorda jõudsime.

Mäletame, et nii praeguse peaministri väljavalimist kui ka valitsuskoalitsiooni moodustamist saatsid lõputud kõhklused ja koalitsioon saigi väärilise nime – kõhkluskoalitsioon. Iseenesestmõistetavalt tabas kõhklusetõbi kõiki valitsuse liikmeid, sealhulgas värskeimat liiget, välisminister Marina Kaljuranda. Kuid vastu tulles rahva soovile, suutis ta end pika mõtlemise järel terveks ravida, lõi Valge Maja ukse pauguga kinni ning otsustas Eesti presidendiks hakata.

Igati tore – julge pealehakkamine pidi pool võitu andma. Poole munakoorega pole aga midagi peale hakata, vaja on tervet muna. Et munaveeretamine on täies hoos, siis on paslik nädal enne presidendi tegemise lavastuse teist vaatust meenutada, kuidas me tänasesse ülemeelikusse olukorda jõudsime.

Taavi Rõivas pirukapoes

Tõeliseks elamuseks oli kuulata-vaadata peaminister Taavi Rõivast pärast riigikogu kuulsusetuid valimisvoore AK-s Margus Saarele innukalt häälte jagamist seletamas. Rõivase selgitus pidi ikka tõesti tobe olema, kuna suutis endast välja viia isegi nii rahumeelse inimese kui Saar. Mitte kuidagi ei saanud uudisteankur aru, kas kaubeldi püksinööpidega või presidentidega.

Veenduge ise. Rõivas stuudios: “Vale oli see, et teisiti hääletajad ei andnud sellest meeskonnale teada. Õige olnuks öelda, et meie anname 26 häält, sotsid annavad oma 15 häält ja järgmises voorus antakse…”

See polnud isegi mitte lehmakauplemise elav näide, vaid lihtlabane saiapätsi ostmine. Umbes nii. Rõivas pirukapoes: “Palun üks 30-sendine soe sai, aga ma leppisin pagariga kokku, et maksan 26 senti. Sellest kokkuleppest tuleb aru saada ja järgmised viisteist ostjat maksavad nagunii 30 senti saiast…”

Mina küsin: kas saite aru? Presidendivalimised!

Võinuks ju Margus Saarele seletada ka nii: “Vaadake, Kallasel on kogemusi transporditaristu rajamise valdkonnas, Kaljurannal jällegi vahvad kogemused vene ekstremistidega võitlemisel, Jõksil aga omamoodi arusaam parteide rahastamisest ja Repsil allkiri koostööleppel Putiniga. Nüüd me arutame, millise kaaluga kellegi võimed ja kogemused on, ning otsustame Eestile sobivaima kandidaadi.” Ja peale Margus Saare oleksid ka televaatajad aru saanud, mis pirukapoes teoksil.

Mis me oleme tänaseks saavutanud?

Kõigepealt – oleme kaotanud tarmuka välisministri ning saime asemele saarlase kogemusega multitalendi Jürgen Ligi. Teadupärast on Ligi Eesti veteranide meister triatlonis, kuid tähtsaim – ta on ka Eesti meister ministriportfellide kogumises. Nelja valitsusportfelli pole kellelegi veel kuulunud. Peaminister Rõivas ei jõudnud kõhklemagi hakata, kui Kadriorust tuli korraldus – välisministri kogemusega president teadis, et igal riigil peab igal kellaajal olema välisminister varnast võtta. Nii sündiski Rõivase ajastu kõige kiirem otsus.

Edasi. Kõikvõimalikud poliitvälised jõud ja arvamusarmeed on tulnud järeldusele, et ega Eesti moodi presidendi valimise korraldus meie tänapäeva enam sobi. Isegi põhiseaduse “isa” Jüri Adams on teatud mööndustega nõustunud riigi tuumdokumendi värskendamisega. Vaid neil, kellest süsteemi muutmine kõige rohkem sõltub, on suu sooja vett täis ja diilitamine jätkub täiskäigul.

Presidendikandidaadi kogemuspagasiga Indrek Tarand on käimasoleva valimisralli aga koguni kehtetuks tunnistanud. Ometi veereb valimisvanker kolinal kõige kiuste juba põllul, kust otsitakse parimaid valijamehi-naisi Estonia teatrisse etendusele viimiseks.

Algab teine vaatus. Nagu öeldud, teise vaatuse esimene pilt algas uksepaugutamisega. Koos välisministeeriumi uksega lõi Kaljurand kinni ka Reformierakonna ühe tagatoa ukse. Kuid Reformierakond poleks mingi erakond, kui tal poleks teist tagatuba. Nii võttiski teine tagatuba Kaljuranna oma tiiva alla ja see viib ta valimiskogu palge ette.

Enne lavale jõudmist on Kaljurannal aga vaja ette näidata 21 allkirja. Üks on juba käes ja see ei tulnud kusagilt mujalt, kui EKRE-st – ainuke partei, millest Kaljurand ei tahtvat midagi kuulda. Asjata põlgas ta rahvaerakondlased ära, ka neist võib Eesti asja ajamisel abi olla. Allkirjaandjal endal läks paraku kehvasti – jäi parteipiletist ilma, kuna oli lubanud hääle anda hoopis oma naabrimehele Mart Helmele.

Helmel nüüd üks allkiri vähem, kuid küll ta Kaljuranna kõrvale lavale jõuab. Allar Jõksil näib lavalaudadele jõudmine kindlalt peos olevat – IRL ja Vabaerakond on seni vankumatult endise õiguskantsleri seljatagust toetanud. Siim Kallas ja Mailis Reps võivad seevastu rahulikumalt osatäitjate rolli õppida – nemad on vähemalt päris kandidaadid, riigikogu korraldatud esimesest vaatusest edasipääsejad ja võivad kohe lavale astuda.

Kuluaarides oodatakse musta hobuse või musta luige väljailmumist, mis annaks mängu ilule kindlasti palju juurde, kuid seekordne kuue erakonna kirjutatud stsenaarium ei võimalda seda ette näha. Jääme ootama, millised uksed pauguvad nädala pärast ja kellele avatakse Kadrioru uks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 190 korda, sh täna 1)