Värbamispiirang Saaremaa komandosid ei puuduta

pritsimehed
Lääne päästekeskuse juht Ivar Kaldasaun kinnitab, et värbamispiirang, mis näeb ette, et vabu päästjate ametikohti uuesti ei täideta, Saaremaa komandode kohta praegu ei kehti.

Eesti Päevaleht kirjutas 6. septembril, et koondamiste kartuses on päästeamet seadnud värbamispiirangu. Kindlasti huvitab Saare maakonna elanikke, mis saab kohalikest päästjatest.

Riigi üldine suund ametnike arvu järjepideva vähendamise osas on puudutanud Lääne päästekeskust kogu aeg. Kuna poliitikud ei taha kunagi päästjaid koondada, sest see on ebapopulaarne otsus ja võib pärssida häältesaaki, oleme kõikide viimaste aastate koondamiste korral pidanud koosseisu vähendama väljaspool komando tasandit. Viimastel aastatel on vähendatud tugiteenistujate, inspektorite ja ennetajate ning juhtide arvu juba enam kui 25% võrra. Enam ei ole võimalik nende arvu rohkem vähendada, ilma et kannataks tuleohutus, ennetustöö või valmisoleku tagamiseks vajaliku tehnika korrashoid.

Ametnike arvu vähendamine on poliitiline otsus ja kuna seda tingiv tööealise elanikkonna vähenemine on üha kasvav trend, on ka koondamise tõenäosus üha suurem. Millal see täpselt teoks saab, ei oska paraku ennustada. Igal juhul on tegemist ohuga, millega meil tuleb teenistuse valmisoleku tagamise planeerimisel arvestada.

Ennetusmeeskonna nõrgenemine

Päästeamet on rakendanud värbamispiiranguid, kuna meile tähendab uue päästja värbamine esmalt tema aastast koolitamist ja kutseomistamist, alles pärast seda on võimalik teda päästetöödel rakendada. Seega väldime värbamispiirangut rakendades olukorda, kus peaksime koolitama rohkem inimesi, kui meil tööd on pakkuda. Nii saame koondamise korral olemasolevaid, heade oskuste ja kogemustega töötajaid pigem ümber paigutada, selle asemel et värskelt kooli lõpetanuid tänavale saata. Saaremaa komandosid piirang praegu siiski ei puuduta.

Kas ametnike, päästjate arvu vähenemine mõjutab meie igapäevast tööd? Vastus on, et meie tööd on tõsiselt mõjutanud juba toimunud ennetuse ja tuleohutuse valdkonna töötajate arvu vähendamine. Tegelikult päästetakse enamik inimesi tänu elukeskkonna tuleohutumaks muutmisele ja ennetustööga inimeste käitumise ohuteadlikumaks kujundamisele. Seega on kaotused ennetustöös ja tuleohutuses palju karmimate tagajärgedega. Ennetusmeeskonna nõrgenemine viimastel aastatel on suure tõenäosusega põhjus, miks tule- ja veeõnnetustes hukkunute arv viimastel aastatel enam langenud ei ole.

Seetõttu ongi järgnevad kärped realiseeritavad suuremates päästekomandodes, kus nende mõju ei riiva niivõrd elupäästvat reageerimist kui varakaitse võimekust.

Vähendades suurtes komandodes koosseise, ei suuda me enam tagada nii heal tasemel paakautode (lisavesi) ja eritehnika (metsakustutuskonteiner) reageerimist, aga säilitame endiselt kiire elupääste võimekuse.

Kuna Lääne-Eestis, sealhulgas Saaremaal, on enamik komandosid kogu aeg olnud väikese koosseisuga ehk reageerinud 3–4-liikmeliste meeskondadega, siis ei ole meile miskit uut, kui peame hakkama saama väiksemate meeskondadega. Meil on selles osas pikaajaline kogemus ja see on olnud ka meie väljaõppeprotsessis alati sees. Väikeste meeskondadega reageerimise puhul on suurim mure reageeriva meeskonna ohutus. Väiksema koosseisuga tegutsedes on meeskonnaliikmete vahel jagunev koormus ühe päästja kohta liiga kõrge. Mida väiksem on õnnetustele reageerivate päästjate arv, seda suuremad on sündmuse lahendamisega kaasnevad riskid.

Iga päästja suudab sündmuskohal olevaid riske küll hinnata ja kontrollida, ent kui sama hulk ohte jaguneb väiksema päästjate arvu peale, on iga päästja koormus kõrgem ja seeläbi ka eksimise tõenäosus suurem.

Tulemused aastate pärast

Kõige selle juures on aga heameel tõdeda, et sündmustele reageerimise koormus on langevas trendis ja päästemeeskondade igapäevane põhitöö on tegelikult pigem ennetustöö, kodukülastused, ohutuspäevad, lasteaia- ja koolilaste ohutusalase teadlikkuse tõstmine, kui tulekahjude kustutamine.

Päästjate arvu vähendamise kõige negatiivsem tulemus on, kui seetõttu hakkavad vähenema päästjate ennetustöö mahud. Praegu ei suuda vabatahtlikud riiklike komandode ennetustöömahtusid kahjuks katta, aga ennetustöö vähenemise tagajärgede mõju võib olla väga pikaajaline ja pärssida ohutuskultuuri arengut läbi põlvkondade.

Ennetustöö on pikk ja aeganõudev protsess, mille tulemusi näeb alles aastaid hiljem. Selle heaks tõestuseks on tegelikult meie lapsed, kes praegu juba lasteaiast alates õpivad ennast teadlikult ohtude eest kaitsma ning astuvad meile, täiskasvanutele, oma õige suhtumisega heas mõttes kandadele.

Ohutus algab siiski meist endist. Sõltumata päästjate arvust, põhjustame õnnetusi siiski meie ise ja meie ise saame neid ka ära hoida.


KOMMENTAAR

lindmae-margusMargus Lindmäe, Lääne päästekeskuse Saaremaa osakonna juhataja: Niikaua kui on olemas inimene, saab koondada. Tänane plaan on selline: kui riik ütleb, et tuleb edasi koondada, siis kõigepealt koondatakse just suuremates komandodes. Kui Pärnus on korraga üheksa meest valves, siis tulevikus hakkaks seal olema korraga valves viis meest.

Pärnus ja teistes suurtes linnades hoitakse hinge kinni, et ehk ei tule koondada.

Meie maakonna kõige väiksemas, Kihelkonna komandos on 16 päästetöötajat – hoiame pidevalt kolme inimest ööpäevases valves. See on küll napivõitu, aga esmaseid elupäästetegevusi jõuab teha.

Kui kaks suitsusukeldujat lähevad põlevasse majja, on üks suitsusukeldusjuhina väljas ja läheb vajadusel appi. Kaks päästjat suudavad ühe inimese välja tuua. Kui aga abi peaks vajama juba rohkem kui üks inimene, siis paratamatult ei suuda nii väike komando kahte suitsusukelduslüli tööle panna. Seda ei suuda ka Orissaare komando, kus on 21 päästetöötajat ja kus püüame hoida iga päev neli meest valves.

Kõige suuremas, Kuressaare komandos töötab 26 inimest. Iga päev on valves viis inimest.

Õnneks on meil tublisid vabatahtlikke ja neid on nii palju – meie maakonnas on kokku 13 vabatahtlikku komandot. Kui põleb kuur, pole vahet, kas enne jõuab kohale vabatahtlik või riiklik komando – tööd ja tegemised on sarnased. Aga räägin just elude päästmisest.

Selge see, et karm on ka talumaja põleng, aga talumaja põlengule saab reageerida ka väikeste meeskondadega. Sellisel juhul suudame praeguse ressursiga toime tulla. Kui inimene põlevas majas on meie kohale jõudes elus, on suur tõenäosus, et ta elusana välja tuuakse.

Ühel päeval võib aga juhtuda selline õnnetus, kus hätta sattunud inimesi on kümme, võib-olla isegi rohkem. Seal on meil seda esimest jõudu ilmselgelt vähe.

Muidugi kannatab koondamiste läbi ennetustöö, ongi juba kannatanud. Aga päästesüsteemi võti on suures osas just ennetus.

Ennetusbüroo kui selline on natuke väiksemaks jäänud, laiali harutatud, aga eks meil ole ülesanded laiali jagatud. Varem koordineeris maakonnas ennetustegevust Kätlin Poopuu.

Nüüd teen seda mina. Saan regiooni keskuse ennetustöötajatelt väga head tuge, aga ennetust koordineerivad minusugused ja Pärnus olevad ennetusinimesed. Me jõuame seda teha vähe, aga teevad seda kõik meie päästjad. Kui päästjaid jääb vähemaks, siis on ilmselgelt ka ennetustegevust vähem.

Kordan veel: ennetustöö on oluline. Kui vene aja lõpus ja Eesti Vabariigi alguses ennetustööle nii suurt rõhku ei pandud, siis õnnetustes hukkunute arv suurenes, samuti kasvas suurte õnnetuste arv.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 196 korda, sh täna 1)