Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond võtab 17. oktoobrini vastu taotlusi järgmise aasta stipendiumideks ja kultuuriprojektide finantseerimiseks. SA Eesti Rahvuskultuuri Fond toetab üksikisikuid stipendiumidega õppe- ja teadustööks ning loominguliseks ja sporditegevuseks ning organisatsioone toetustega eesti rahvuskultuuri arendamise, säilitamise ja edasikandmise seisukohalt oluliste projektide algatamiseks ja finantseerimiseks.
Esimest korda osaleb jagamisel kaks allfondi. Leida Rammo Linnateatri fondi algatas Leida Rammo mullu 20. oktoobril eesmärgiga toetada Tallinna Linnateatrit ja tunnustada teatri loomingulist kollektiivi. Fondi stipendiumid on mõeldud teatri kollektiivile loominguliseks tegevuseks ja enesetäiendamiseks. Konkursi fondi stipendiumidele korraldavad Tallinna Linnateatri juhtkond ja loomenõukogu.
Kogukonna fondi algatas Siim Kallas tänavu 16. aprillil eesmärgiga toetada kodanikualgatuslikke kogukondi Eestis kohaliku elu edendamisel. Toetusi ja stipendiume eraldatakse fondist kord aastas, et toetada tegevusi, mis aitavad tugevdada kogukonna-sisest suhtlemist ja ühiseid ettevõtmisi, uute inimeste kaasahaaramist kogukonna tegevustesse, kogukonnas vajalike ja ühiselt korraldatavate teenuste või muude ettevõtmiste käivitamist, koostöö ülesehitamist kohaliku omavalitsuse ja ümbruskonna kogukondadega.
Jagamise info, allfondide nimekirja ja taotluse ankeedid leiate SA Eesti Rahvuskultuuri Fond koduleheküljel www.erkf.ee.
Taotluste vastuvõtt lõpeb esmaspäeval, 17. oktoobril kell 16.
Taotlused saab esitada sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond aadressil: A. Weizenbergi 20A-13 (III korrus), 10150 Tallinn. Telefon 60 13 428.
Loading ...
STOCKHOLMI EESTI PÄEVALEHT:
kolmapäeval 14. septembril 2016
Saaremaa Stonehenge: süllekukkunud kingitus Eesti riigi 100. sünnipäevaks
Saaremaal Soela väina kandis muistse meretee ääres asub Eestis ja ilmselt kogu Põhjalas ainulaadne observatoorium, mis hõlmab ka matmispaika, tervendavat allikat ja muinassadamat. See ürgne veetee viis Volga jõgikonna kaudu Kesk-Aasiasse ning edasi Siiditeele ja ühtlasi Kirde-Euroopa metsavööndisse.
Samakõrgusjoonte järgi otsustades on see kivistruktuur oma põhiosas rajatud kuni viis tuhat aastat tagasi, mis on ka üleeuroopalises kontekstis väga kõva sõna.
Viie tuhande aasta eest, ca 3150 eKr, toimus mingi ülemaailmne kataklüsm. Võimalik, et komeet põrkas kokku Maaga. Laias laastus just neil aegadel hakati üle kogu maailma asutama megaliitstruktuure, tuntuimaks näiteks Stonehenge Inglismaal. Kindlasti ehitati ka observatoorium Saaremaal kõige muu kõrval selleks, et panna tähele muutusi taevalaotuses, jälgida kosmosesügavuses sündivaid tunnustähti. Ennustamaks ja arvutamaks ette katastroofe. Et teataks valmis olla. Ka päikese- ja kuuvarjutuste ennustamine polnud muistsetele astronoomidele midagi ülejõukäivat. Kui see kiviaegne observatoorium õnnestuks nii-öelda töökorda saada, töötaks ta tõenäoliselt edasi.
Megaliitkultuuri olemasolu on üks neid tunnuseid, mille põhjal määratletakse kultuurrahvast. Kui tekib kas või väike võimalus lülitada meie esivanemaid nende nii-öelda päris-kultuurrahvaste sekka, tuleks seda ka teha. Paigutades seega mitte üksnes Saaremaa, vaid ka kogu Eesti väärikale kohale üleilmses kultuurikontekstis.
Eesti on rändkivide maa
Põhjala piir öeldakse ulatuvat sinnamaani, kuhu mandrijää kandis Skandinaavia kivimägedest kaasa haaratud rändrahnud, lõplikku paika asetusid need jää sulades. Hinnanguliselt 90% Euroopa jäätumisaladel olevatest hiidrahnudest (suurim läbimõõt 10 m) on koondunud Eestisse. Esimesed inimesed, seal hulgas meie otsesed esivanemad saabusid kohale taanduva jää järel tulles ca 12 000 aastat tagasi – põhjapõtrade kannul käies. Nõnda on raudkivi ja inimene siinmail üsna ühevanused. Rändkivid ja rändrahvas jäid paikseks. Igal suuremal kivil on meil oma nimi, seega hing sees ja oma lugu rääkida. Rändrahnud teavad paljutki vanade aegade asjust. Kui vaid oskaks neid kuulata. Et kivid kõnelevad, seda teadis omal ajal iga vana rahvas.
Soomeugri keeli kõnelevad rahvad asustasid kiviajal metsavööndit Briti saartest Uuraliteni. Vaatamata sellele, et kuulume jääajajärgsesse ühtsesse Põhja-Euroopa kultuuriruumi, peavad Eesti ajaloolased ja arheoloogid tõsisemate jälgede otsimist kohalikust megaliitkultuurist mitte just eriti mõttekaks tegevuseks, sest meie minevikumaterjal ei pakkuvat midagi niisugust, mida annaks observatooriumiks tõlgendada. Observatooriumid – Ladina keeles observare (vaatlema) – on põliskultuuri lahutamatu osa. Iga kogukond vajas võimalust aega arvata, jälgida päikese ja kuu ja tähtede tõuse-loojumisi ning taevasse tõusvaid tunnustähti.
Saaremaa megaliitstruktuur
Saaremaine megaliitstruktuur rajati mere kaldale põhjapoole avaneva poolsaare tippu, praegu asub see merest umbes kilomeetri kaugusel. Vaatlussektor avanes põhjakaarde, algselt merele. Orienteeritud on ta suvise-talvise päikeseseisaku järgi, koosneb kümnetest erisuunalistest kiviridadest, erinevas suuruses ja eri värvi kividest, teise mehe saunasuurustest kuni meetrikõrguste püstkivideni.
Tundub olevat otsekui mingi kiviaegne täppisarvuti, mida on aegade jooksul kindlasti täiendatud/täpsustatud. Kivid paigutusid täiesti avatud maastikule vastu merd, vastu tõusvat/loojuvat päikest. On kuus-seitse-kaheksa kiviringi, kusjuures intrigeerivaim osis on lõuna-põhjasuunaline kivilaev. Leidub teravmeelseid lahendusi, kuidas asimuuti väga täpselt kindlaks määrata. Kogu kompleks mahutub ca 10 hektarile, keskus on kaks-kolm hektarit suur. Kui aga arvestada ka muinassadamat ja muud lähiümbruses paiknevat ülimalt intrigeerivat, on tegu ruutkilomeetritega.
Tõusev päike, loojuv päike
Suvise ja talvise pööripäevapäikese tõusu ning loojangu suunad on müütilises kontekstis kõige tähtsamad, nende järgi on orienteeritud kõik kuulsad päikesepühamud – Egiptuse templid, Stonehenge Inglismaal, New Grange Iirimaal, Machu Picchu Lõuna-Ameerikas.
Talvist pööripäeva ilmestab kartus, et äkki päike ei tõusegi taas; suvisel pööripäeval aga pannakse päike kinni, sidudes kiiri pidi sümboolselt päikesekivi külge, et ta nii-öelda üle piiri ei läheks. Nõnda toimiti Machu Picchus ja Stonehenge’is, ilmselt ka Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti Päevapööramise mägedel.
Päikesepööramise kivi näib olnud ka Saaremaa muinasobservatooriumis, kus ristuvad pööripäevapäikese loojangu ja tõusu suunad.
Egiptuses tervitas tõusvat päikest vaarao, loojuva päikese saatis pidulikult ära vaarao õde või abikaasa (saaremaist “vaaraod” mainib kroonik Henrik; ka eesti-soome mütoloogias on juttu saaremaistest Päevapoegadest). Inkade päikesepojad kogunesid rongkäigus väikesele platvormile, et saada osa loojangurituaalist. Midagi taolist võis toimuda ka Saaremaal: küla poolt madalate kiviridadega ääristatud loojangusuunalist teed pidi tuldi võimalik et jaaniõhtul pidulikus protsessioonis mere kaldale päikest ära saatma.
Päike loojus ilmselt üht konkreetset kivirida pidi, peatudes hetkeks viimase suure kivi otsas taeva, maa ja mere piiril, tekitades kivi ümber kiirteoreooli. Ühtlasi hakati kohe ootama tõusvat päikest, tantsivat päikest – kogu Euroopas teati, et päike tantsib tõustes, eriti jaanipäeva- ja jõuluhommikul.
Taevapildi koopia
Taevatähtede, päikese tõusu- ja loojangupunktide ning kuuliikumise järgi orienteeritud kiviread ja -ringid võivad kujutada endast taevapildi koopiat, mis, sattudes teatud aastaajal või kuupäeval või kellaajal koherentsi kosmilise kvantväljaga, avab hetkeks nii-öelda värava. Kas kivistruktuur on otsekui ühenduslüli mikro- ja makrokosmose vahel, saavutamaks kooskõla kõiksusega? Võimalik, et kiviridade abil määrati lisaks vajalikele tähtpäevadele ära need hetked, mil see maatriks töötas kõige tõhusamalt – et tagada korrastava ja tasakaalustava kosmilise energia voog kogukonna jaoks elutähtsatel eesmärkidel: tervendus, viljakus, kogukonna sidusus. Inimeste hea käekäigu nimel oli eluliselt vajalik teada täpset aega rituaalide läbiviimiseks.
Pühapaik
Observatoorium kui pühapaik on alati olnud iseäralise tähtsuse ja tähendusega maastiku- ja kultuuripildis. Kõigil pühapaikadel oli omal ajal tervist toov funktsioon – ka Saaremaal peaks tegu olema ühtlasi tervenduskompleksiga. Teatud kiviringidel ongi seal, vähemalt tundlike inimeste jaoks, selgesti tunnetatav tervistav mõju.
Kokkuvõtlikult
Saaremaa muinasobservatooriumi temaatika seostub nii Kaali katastroofi kui ka Karja kiriku ainulaadsete laemärkidega, aidates selgitada seda vastupandamatut huvi, mida on läbi aegade tuntud Saaremaa vastu.
Väga oodatud on konkreetne abi, et koostada Saaremaa muinasobservatooriumi täpne kaart ja selgitada välja selle kivistruktuuri rajamisaeg. On tarvis organiseerida kohale tippteadlased – petroloogid, paleoastronoomid, geoloogid, kivistunud merelainete ehk rannavallide uurijad jne. Samuti on vaja läbi viia lõplikud mõõdistused, jätkata metsapuhastus- ning võsaraietöid.
Kõik see nõuab lisafinantseeringuid. Senini on siinkirjutaja uurimistööd teinud oma kulu ja kirjadega, aga enam ei löö vastu. Ka aeg hakkab otsa saama – Eesti omariikluse sajandaks aastapäevaks tuleb jõuda välja anda raamat “Saaremaa Stonehenge”, mis on pühendatud sellele muinas- ja merekultuuri keskusele.
Karl Kello