Õnnelik põllumees Aarne Põri (1)

KOTIGA KARTULEID: Eile hommikul oli Aarne Põri oma toodanguga taas linnas, et see vastavalt tellimustele üle anda kohalikele söögikohtadele. SaareMaaPäevadeks kesklinna toodud põhupallidel sai ta hetkeks jalga puhata.
MAANUS MASING

Saaremaa tänavune aasta põllumees Aarne Põri ütleb, et sellise tiitli pälvimine tuli talle veel suurema üllatusena kui vihm pärast pikka põuda. “Seda ei oleks osanud eales arvata! See ei puuduta üksi mind, see puudutab kogu meie seltskonda, kellega me seda vankrit veame. See näitab, et selle talupidamise ajal tehtud valikud ei ole olnud valed.”

Keerulisele küsimusele, miks sinust põllumees sai, on Aarnel varuks üllatavalt lihtne vastus: “Elasin selle keskel lapsest saati. Mu kodu oli täpselt teiselpool kolhoosi töökoda. Lapsepõlv seondubki nende mustade õliste meestega. Eriti meeldivad olid palgapäevad, kui nad olid küll natuke švipsis, aga hästi helded kommi jagama. Ega nad meilt eriti kaugemale jaksanud minna ka, nii et minu lisateenus oli nende aiakäruga koju vedamine.”

Talupidamine elustiiliks

See kõik oleks pidanud mõjuma hirmutava näitena põllumajanduse järel- ja kõrvalmõjudest, kuid toimis pigem šokiteraapiana. “Tänaseks on need mehed läinud manalateed, mõned põlvkonnad veel takkajärgi ka, aga minu elukoht on ikka sealsamas. Toona nende masinate keskel kasvades mõtlesingi, et küll oleks tore, kui oskaksin neid kõiki juhtida. Nii küpseski valik minna Tihemetsa. Sealt sai hea põhja.”

Koolist tuli Aarne tagasi sellesama töökoja juhatajaks. Hoone on alles veel praegugi, kuid seisab kasutuseta. “Oleks väga tore, kui maja uuesti kasutust leiaks, muidugi kui seisund seda võimaldab.”

Töökoja juhataja karjäär jäi tal üürikeseks, sest ajad muutusid ja moodi läks talude tegemine. Paraku läks see tuhin paljudel üle sama kiiresti, kui tuli. “Tuhinat oli, jah, paljudel. Tollal Orissaare kolhoosi õigusjärglasena moodustatud Kavandi masinaühistu 27 liikmest on tänaseks tõsiseid tootjaid alles jäänud ühe käe sõrmede jagu. Kavandi oli ju ääreala ja üsna vaene kant, eriti maade poolest. Ja inimesed ei olnud ka päratu rikkad, kõik tuli raske tööga.”

Sulasest võib ju peremehe teha, aga mitte igaühele pole antud oskust ja mõistust selle uue rolliga toime tulla. Aarne ütleb, et tema jaoks ei ole talupidamine mingi tuhin, pigem on see muutunud elustiiliks. “Rautsi talu sai alguse hetkest, mil minu vanaemal tuli valida, mis maadest edasi saab. Tal oli üheksa last ja kolmteist lapselast, kellest vaid minul oli põllumajanduslik haridus. Ta oli mu kasvamist näinud ja tal ei olnud kõhklusi ega kahtlusi. Nii ta selle valiku tegi.”

Ühes kunagises intervjuus on Aarne poeg Taavi meenutanud, et isa pani ta traktorirooli juba kolmeaastaselt. “Jah, see on see aeg, kui ta ise tahab sinna rooli minna. Kui tal endal kunagi lapsed tulevad, teeb ta nendega sama. Sellest esimesest huvist tekib tahe ja soov. Hiljem tuleb  selgus, mida elus teha tahad. Kui need asjad on kõik selgeks õpitud, kui oled juba nuusutanud erinevaid töid, on lihtsam valikuid teha.”

Täispikk lugu aasta põllumehest Aarne Põrist ilmus laupäevases Saarte Hääles.