LEIVALE PAI: Monika Raud paitab leiba soolavõiga. See annab õige meki ja mõjub hästi koorikule.
MAANUS MASING
Juhan Liivi luuleread tükivad vägisi pähe, kui Saarte Hääle koduleivakonkursil osalev Monika Raud palava leiva hämarast ahjusügavusest päevavalguse kätte tõstab. Jätkata võiks kohe järgmise luulereaga, kuid ärme seda teed lähe.
Sooja leiva lõhn on imeline. Eriti otse töölt tulnule. Samuti on koduse leiva hõng meelepärane pere pisematele. Vudinal on nad ema kutse peale laua taga kõrvuti reas. Ja ema pole kade.
Veel jahtumata koduleib küll pudeneb kergemini ja kitib mõnusalt hammaste külge, kuid iga laps teab, et see ka maitseb palju paremini, kui juba jahtunud leivaviil.
Esimene juuretis läks aia taha
Veel enne, kui leib ahjust välja tuleb, jõuab perenaine pajatada oma leivateoloo. Monika leivategemise huvi sai alguse 4–5 aastat tagasi. Ajaks, mil Saarte Hääle leivakonkurss algas, ja sellest on kolm aastat, oli tal asi juba käpas. Nõnda lõi ta kaasa ka päris esimesel koduleivakonkursil.
Monika hakkas leiba valmistama ajakirjas ilmunud juuretise tegemise õpetuse järgi. “Seal oli õpetatud, kuidas kõik otsast lõpuni ise teha, ja selle järgi hakkasin,” tunnistab ta leivalõhnast tulvil suvesoojas köögis.
Väga kaua aega ei läinudki, kui ta leivateo selgeks sai. Esimene juuretis läks nässu,” naerab ta. “Ei teadnud lihtsalt, mis hetkel ta päris valmis on, et ikka leiba kergitaks. Siis tulid sellised taignased…” Sealt edasi läks kõik hoopis paremini.
Täispikk kugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.
Loading ...
Lisa kommentaar