Nõukogude julgeolekuorganite arhiividokumendid näitavad, milline groteskne ja brutaalne olustik valitses Teise ilmasõja järgsetel esimestel aastatel Saaremaal. Tsiviilisikute kõrval oli siin tuhandeid Nõukogude sõjaväelasi, kes ei pidanud end sugugi üleval väärikate vabastajatena.
Kuigi arhiividokumentide järgi keskendus julgeoleku- ja sõjaväejõudude põhitähelepanu esimestel sõjajärgsetel aastatel nõukogude režiimile vaenulike isikute – metsavendade, desertööride, Saksa okupantide kaastööliste jne – kindlakstegemisele ja kinnivõtmisele, tuli neil tegeleda ka kuritegudega, mille panid tsiviilisikute suhtes toime sõjaväelased ise.
Enamasti oli tegu sissemurdmiste ja vargustega, millega tihtipeale kaasnes ka kaudne kahju, näiteks olid sagedased kalurite püüniste lõhkumised, mille kohta on hulgaliselt teateid nii Torist, Salmelt kui ka Torgust. Samuti armastasid sõjaväelased röövpüüki lõhkeainetega teha. Kõik see suurendas inimeste vaenulikkust uue võimu vastu. “Kogu talupoegkond ja kalurkond toob ette 1941. a Punaarmee korda ja distsipliini ning esitab küsimuse, miks seda kahe rahuaasta jooksul ei ole suudetud sama kõrgele viia, kui see oli enne sõda,” nenditakse ühes julgeoleku 1947. aasta ettekandes.
Võõra vara kallale kippudes ei hoolinud punaarmeelased paraku inimeludest.
Röövmõrv Upa külas
Ööl vastu 21. jaanuari 1946 tapeti Upa külas Sepa talus selle peremees Jaan Koov ja tema naine Emilia. Tallinna siseasjade rahvakomissari asetäitjale polkovnik Kisseljovile järgmisel päeval kohalike julgeolekutöötajate poolt edastatud salajases raportis märgitakse, et enam kui 70-aastased Jaan ja Emilia elasid talus üksi. Majapidamine koosnes elumajast ja kõrvalhoonetest, talus oli kaks hobust, üheksa lehma ja väiksemad pudulojused. Loomade eest hoolitses naabrinaine Sinaiida Melder, kes lahkus Koovide juurest 20. jaanuaril kelle viie-kuue paiku õhtul. Perenaine saatis ta eesukseni ja lukustas selle. Raportis viidatakse vanainimeste kartlikule meelele, mistõttu nad hoidsid majaust alati lukus.
Järgmise päeva pärastlõunal kella kolme paiku tuli Melder taas talusse loomi talitama ja leidis vanainimesed majas tapetuna. Viivitamata tõttas naine juhtunust teatama külavolinikule.
Nii peremehele kui ka perenaisele tõi surma kõva eseme löök pähe. Perenaine oli tapetud välisukse juures. Võimalik, et memm ei olnud öösel maganudki, sest Melderi tunnistuse kohaselt oli Koovide üks lehm kohe-kohe poegimas ja perenaine jälgis looma. Jaan Koov ilmselt magas mõrvahetkel tagatoas ja talle löödi une pealt raske esemega pähe. Sellest kõneles suur vereloik voodi ees. Kuidas peremehe surnukeha elutuppa sai, uurijad esialgse vaatluse põhjal öelda ei osanud, kuid oletasid, et ohver võis pärast lööki ise sinna komberdada või lohistasid teda mõrtsukad.
Raport märgib, et tapmine pandi toime röövimise eesmärgil, millest kõnelesid ruumides laiali loobitud esemed, lahtikistud kirstud ja kohvrid, purukslöödud sahtlid. Sündmuskohale toodud Koovide tütar kinnitas, et rõivastest oli kadunud villasest riidest mantel ja uus villane ülikond. Samuti oletas ta, et röövitud oli tapetute raha, kuna mõned päevad varem olid nad müünud 6500 rubla eest härja ja kogu eelmise suve oli perenaine turul piima müünud. Raha oli ilmselt magamistoas voodi all, mis oli pahupidi pööratud. Uurijad läbiotsimisel raha ei leidnud.
Raport märgib, et tapmise panid ilmselt toime sõjaväelased. Sellele viitab Arteemi Laaneväli tunnistus, kes 20. jaanuari õhtul kelle kümne paiku saatis koju üht tütarlast, kes elas Upa külast mõni kilomeeter eemal.
/…/
KOMMENTAAR: Sõjaväelaste kuriteod aeti sageli metsavendade kraesse
Aastatel 1945–50 süüdistas julgeolek Elmar Ilbi salka enam kui neljakümnes “terroriaktis”. Kuna enamik sõjajärgseid kuritöid kirjutati lihtsalt Ilbi arvele, on nende tegelikku toimepanijat tagantjärele võimatu kindlaks teha.
Arhiivimaterjalidele tuginedes andis suure panuse kuritegevusse Saaremaal Nõukogude armee. Näiteks ainuüksi 1947. aasta jaanuaris sooritasid sõjaväelased maakonnas toimepandud 15 kuriteost 12. Lisaks vargustele, tapmistele, röövimistele, vägistamistele ja kaklustele süüdistati neid viljaga spekuleerimises, kalurite võrkude rüüstamises ja lõhkeainega kalapüügis. Mitmes vallas avaldati nördimust, et sõjaväelased karjatavat oma hobuseid talumeeste põldudel. Loomi ära ajama läinud inimesi tulistati hirmutamiseks automaadist.
Tegelikult on see vaid murdosa Saaremaal toimunud kuritegudest, kus uurimine suudeti lõpule viia. Kõik see põhjustas saarlaste seas paanikat ja süvenevat vaenu, mis ei jäänud kohalikele võimudele märkamatuks.
Näiteks kurdeti EKP keskkomiteele, et Kuressaare vallas Abruka saarel segasid kohalikud sõjaväelased 1947. a 9. mai tähistamist. Pärast piduliku aktuse läbiviimist, kui rahvas oli vaheajal õue läinud ja pidi algama isetegevuse osa, tulid sinna purjus sõjaväelased, kes alustasid tüli. Algne kivide loopimine läks üle relvadega paugutamiseks, mistõttu umbes 50 inimese suurune rahvahulk laiali jooksis. See jätnud elanikele väga halva mulje.
Garel Püüa
Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.
Loading ...
Lisa kommentaar