KAKS LEIBA: Koduleiva konkursile küpsetas Meeli Hints kaks leiba – traditsioonilise ja lihaleiva.
MAANUS MASING
Meeli Hints on leiba teinud oma 8–9 aastat julgesti. Tema leivategemine sai alguse täiesti loomulikku rada pidi – oli huvi ja kõik muu tuli tänu sellele huvile.
“Üldse igasuguste asjade isetegemine ja proovimine ja katsetamine pakub mulle hullult huvi,” tunnistab Meeli. “Tahtsin ka leiba ise teha, ise proovida ja proovisin ja tegingi!”
Samas, lihtsalt millegi ise tegemise tahtmisest ja maja täitvast leivalõhnast palju olulisem on tema jaoks soov pakkuda oma lähedastele parimat. “Ja rõõm, mis täidab hinge, kui saad kodust lahkujale tükikese kodusoojust koos leivaga kotinurka kaasa panna.”
Ka Meeli jaoks on õige koduleib ikkagi see, mis on naturaalse juuretisega tehtud. Loomulikult alustas temagi sellest, et proovis ise juuretist teha, ja temalgi läks see esimene “vasikas” aia taha. Ikka juhtub.
“Mitte midagi ei tulnud sellest välja,” naerab ta nüüd. “Või noh, tuli midagi, mis meenutas leiba, aga asi ei olnud õige,” räägib Meeli, et sai esimesel korral maha mingi leivalaadse tootega.
Juuretis elab külmikus aastaid
Seepeale seadis ta sammud leivakoolitusele ning sealt sai ta kaasa korraliku, vunki täis juuretise.
Mõned aastad hiljem õnnestus tal ühelt healt tuttavalt teine juuretis saada ja sellele ongi ta truuks jäänud. “See on mul nüüd viimased aastad külmkapis elanud,” tunnistab ta.
Meeli on üsna tihe leivaküpsetaja. Keskeltläbi teeb ta leiba iga kolme-nelja nädala tagant ja sel viisil ei ole eriline kunst juuretisel hinge sees hoida. “Nii ma võtan iga kord järgmiseks korraks uue juuretise ja panen külmkappi seisma,” selgitab ta.
Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.
Loading ...
Lisa kommentaar