Psühholoog Eveli Kallas: ärgem tekitagem oma lapses ärevust

Psühholoog Eveli Kallas. TAMBET ALLIK

Psühholoog Eveli Kallas.
TAMBET ALLIK

Lapsele kooli olulisuse korrutamine juba enne esimese aabitsa saamist võib lapse panna kooli hoopis pelgama.

Lapsel ei ole küljes lülitit, mida 1. septembril vajutades läheb ta teisele režiimile või saab päevapealt täiskasvanuks. Kooliga harjumine võtab aega. Rajaleidja keskuse psühholoog Eveli Kallas ütleb, et lapse kohanemine kooliga ja kooliminekuga kaasneva elumuutusega sõltub paljudest asjadest. Eelkõige lapsest ja vanemate hakkama saamisest uute olukordadega. Ega asjata öelda, et 1. klassi lähevad lapsega ka ta vanemad.

Ootused on suured

Kallase sõnul mõjub kooliminek lastele igal juhul. Kas kõigile traumeerivalt, kuid paljudele siiski. Suur roll selles on  lapsevanematel ja perekonnal. Kes meist ei oleks oma lapsele või mõnele tuttavale koolieelikule rääkinud, et nüüd algab kooliaeg ning kindlasti tahab ta kangesti kooli minna.

“Sa saad siis suureks,” toob Kallas ühe sagedasema näite, mida lastele rõhutatakse. Ootused ja jutud elumuutusest võivad lapse õlule panna liigse koorma. Vaevalt keegi koolimineku juttu lapse hirmutamiseks räägib, kuid tasuks mõelda, kuidas see talle mõjub. “Ise tekitame tahtmatult veidi koolihirmu,” nendib Kallas, rääkides tulevase koolijütsi vanema rollist.

Alateadlikult ootab lapsevanem, et koolis saab laps iseseisvamaks ja vanema elu läheb lihtsamaks. Iseseisvamaks laps kunagi muutubki, kuid mitte aabit­sat kätte saades. Kooliga harjumine tuleb ehk alles jõuludeks. Mõni laps kohaneb kevadeks, mõnel on raske harjuda veel teises-kolmandas klassiski. Kallas ütleb, et ikka on lapsi, kel on raske esimese kooliaasta lõpuski kooli minna ja kes kannatavad ärevuse ja muretsemise all.

Teistmoodi kava

Esmalt muutub lapse jaoks päevakava. Lasteaias on päevad pikad, on uneaeg ja õuemängud. Nüüd on “tööpäev” kell 12 läbi ja laps peab ise aja sisustama. “Päevarutiin muutub,” tõdeb Kallas. Nõndasamuti ka millegi tegemise viis. “Lastaias on kõik mänguline, asju tehakse päeva jooksul, kõik teevad jõukohaselt ja saavad hakkama, kõik saavad eduelamuse,” toob psühholoog välja asjad, mis olid enne.

Koolis õppimine on ainepõhine, kindla aja jooksul ühte ainet. Mõni laps on aeglasem. Kõik ei saa kohe õppetükist aru. Õpetaja ei jõua ehk kõigi juurde. Seda enam kui laps ise ei küsi. Lasteaias on kolm täiskasvanut rühma peale, koolis üks. Mingil määral surutakse lapsed koolis raamidesse. Laste tegevusulatust kärbitakse. Paraku ka suhtlemisjulgust ja arvamuse avaldamist.

Kallas räägib, et kui ta on tundides või loenguid pidamas käinud, siis esimeses-teises klassis lapsed lobisevad ja küsivad. Kolmandas istutakse laua taga ja kuulatakse. Uuringud on näidanud, et kui 1. klassi tahab minna 90% lastest, siis aasta hiljem tahab kooli vaid iga kolmas.

Hüppeliselt suurenevad kooliminekuga ka lapse kohustused ja vastutus. Ajapikku peavad lapsed oma asjade eest ise hoolitsema hakkama. Asju meeles pidama ja aru saama sellest, et ei ole emme-issi kogu aeg selja taga ning koju jäänud vihikute või sussikotiga kooli järele kappamas.

Jõudes ringiga jälle lapsevanemate juurde ütleb Kallas, et uus situatsioon mõjub tegelikult ka neile. Emade-isade jaoks on kõik samuti uus. Laps ise on niigi uues olukorras ja kui vanemad ka veel ärevil on, pole neist tuge.

Seega tuleks olla rahulik ja arvestada, et septembrikuus on kõik uus. Kõigile.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 381 korda, sh täna 1)