Et koolipingis küüru ei jääks (2)

Kui laps koolis käima hakkab, langeb muretsemise rõhk õppimisele – võimalikult soravale lugemisele ja arvutamisnutikusele. Kuna üleminek lasteaiast koolipinki toob kaasa igapäevaseid muutusi, peab lisaks vaimsele tööle pöörama tähelepanu ka füüsilisele poolele.

kadri-roomVõimlemisklubi Pärl juhataja Kadri Rõõm nendib, et arusaadavalt on lasteaialapse ja koolijütsi eluviisis erinevusi. Ei anna võrrelda lasteaias ringisibamise vabadust koolilapse elukorraldusega, kes saab liikuda vahetunnis või kehalise kasvatuse tunnis, kuid suurema aja veedab koolipingis. “On ääretult kahju, et meie lapsed peavad koolipäeva jooksul nii palju istuma. See põhjustab nende kehas ebavajalikke lihaspingeid ja koormab lülisammast,” lisab ta.

Rõõm jagab soovitusi, mida õpetaja või lapsevanem peaks jälgima, et probleemi mitte süvendada. Tuleb jälgida, et mööbel oleks vastavuses lapse pikkusega. Näiteks ei tohiks klassi pikim ja lühim laps istuda ühe laua taga. “Tooli kõrgus on õige, kui lapse jalad ulatuvad täistallaga põrandale ja reied toetuvad kergelt toolipõhjale, jättes põlveõndlasse rusikasuuruse vaba ala.” Lisaks on oluline, et alaselg oleks seljatoega toetatud.

Sobiva kõrgusega laua taga istudes peavad käsivarred ulatuma lauaplaadini ja õlad jääma vabaks. Rõõm rõhutab, et laps peab istuma laua taga otse, ja lisab, et vahetundides on lihaspingete leevendamiseks oluline liikuda. Eriti teretulnud on tunni ajal tehtavad sirutusharjutused. Kehalist arengut annab toetada kodustes tingimustes. “Järeltulijale tuleb pakkuda aktiivseid liikumisviise ning 4–5-aastasele lapsele oleks hea leida huviring, mis võimaldab kehalist arengut ja aktiivsust. Huviring võiks olla kaks korda nädalas, et asjast kasu oleks,” räägib Rõõm.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 376 korda, sh täna 1)