Teadlaste tiibklaver kahuri külje all (1)

MAANUS MASING

MAANUS MASING

Orissaare sõjamuusemi suures saalis seisavad rahumeelselt kõrvu kaks inimloomuse vastuolulisust iseloomustavat riistapuud – kahur ja klaver.

Saarte Hääl uuris, kuidas sattus 19. sajandil Saksamaal valmistatud tiibklaver sõjavaramuuseumisse ja milliseks võib kujuneda esindusliku muusikariista tulevik.

Sõjavaramuuseumi üks omanikke Joel Nõukas selgitas, et klaver muuseumi eksponaatide hulka ei kuulu, vaid seisab siin ajutiselt tema õe, klaveri praeguse omaniku Ilona Voki palvel.

Ülemöödunud sajandil Ernst Irmler juuniori valmistatud instrumendi teadaolev lugu viib meid Saaremaalt võrsunud tehnikateadlase Leo Õispuu abikaasa Silvia Õispuu noorus­aastatesse. Nimelt ostis Silvia ema klaveri kelleltki saksa soost naisterahvalt 1950. aasta paiku.

Klaverile jäi ruumi väheks

Järelmaksuga ostetud klaver oli Silviale Haapsalu pedagoogilises koolis toimetulemiseks hädavajalik ost. “Ma olin kehva laulmisega ja klaveri abil õppisin oma koorilaulupartiid ära,” meenutab Silvia, kes hiljem kasutas klaverit ka Rahumäe koolis algklasside õpetajana töötades. Hiljem sai Silvia Õispuust pedagoogikateadlane.

1970. aastal, kui väikeses korteris kippus ruumi väheks jääma, tehti süda kõvaks ja saadeti klaver Tallinnast Leo lapsepõlvekoju Vätta poolsaarele Vanamõisasse, kus elas vend Mati Õispuu.

Mati Õispuu pojanaine Kersti, kes on Vanamõisas elanud nüüd juba 15 aastat, teab rääkida, et kõik need aastad seisis klaver sealses saunaruumis ja keegi pole sellel kunagi mänginud. “Meil ei ole kedagi, kes seda klaverit oleks osanud mängida. Ainult lapsed vahel klimberdasid, kui saunas käisid,” räägib Kersti Õispuu.

Möödunud aastal, kui klaverile ulualust pakkunud ruum remonti läks, otsustas perekond pillile uut omanikku otsima hakata. “Ei raatsinud teda ära anda, aga kuhu sa ta paned, ta on nii suur,” põhjendab Kersti. Kuigi pilli pakuti tasuta, ei reageerinud Saarlase portaali ja sotsiaalmeediasse postitatud kuulutustele mitte ühtegi huvilist.

SÕBRAD JA KOLLEEGID: Ly Hiiuväin (vasakul) sai klaveri healt kolleegilt Kersti Õispuult. MAANUS MASING

SÕBRAD JA KOLLEEGID: Ly Hiiuväin (paremal) sai klaveri healt kolleegilt Kersti Õispuult.
MAANUS MASING

Lugu võttis lootustandva pöörde, kui Kersti kolleeg Ly Hiiuväin Vanalinna heaolusalongist võttis klaveriteema kodustega arutada. “Klaver näeb nii super välja, et tahtsime sellest söögilaua teha, aga ta ei mahtunud meile ikkagi ära päris nii, nagu vaja oli,” räägib Ly Hiiuväin.

Möödunud aasta septembris käis Ly ema Ilona Vokk klaveril Vanamõisas järel. “Mulle meeldivad vanad asjad,” põhjendab Ilona.

“Ma ei suuda vaadata, kui need jäävad kusagile ripakile või lähevad kaotsi.” Varasemast Ilonal mõne konkreetse esemega seoses väga suurt ja emotsionaalset lugu rääkida ei ole, küll aga leidub tal kodus vana mööblit.

Uue omaniku juures linnakodus sai klaver olla siiski vaid paar kuud, sest suur garaaž, kuhu instrument esimese hooga paigutati, ehitati ümber köögiks ja klaverile seal kahjuks kohta polnud.

Võiks ärgata uuele elule

Edasi viiski saatus klaveri Orissaare sõjamuuseumi, kus see nüüd kahuriga sõbralikult kõrvu seistes oma saatust ootab. Nii Ly kui ka Ilona on seda meelt, et aastakümneid vaikijana nurgas konutanud saksa meistrite kätetöö võiks kunagi uuele elule ärgata ja kellelegi oma kauni kõlaga rõõmu valmistada.

“Mul elukaaslane natukene mängib pilli ja proovis neid keeli, paar keelt oli, mis ei töötanud, aga küllap saab need ka korda teha,” räägib Ilona Vokk. “Hääles ta muidugi ei ole, aga keeled, mis hääles olid, kõlasid väga ilusasti.”

Ülemöödunud sajandist pärineva klaveri täpne valmistamisaasta pole teada, kuid Ly sõnul plaanib ta klaverivabrikusse kirjutada ja selle seerianumbri järgi välja selgitada. Samas tõdevad praegused omanikud, et tiibklaveri parandamine pole odav lõbu ja praegu neil selliseks ettevõtmiseks raha pole. “Ta on ikkagi ilus asi ja kahju on teda selles mõttes ära visata või mädanema jätta,” leiab Ly Hiiuväin.

Mõtlemisainet annab seegi, et hiljuti andis huvist klaveri vastu teada keegi Austraalias elav eestlane, ent perekonnal oleks siiski kahju pillist loobuda. “Kui renoveerida ei anna, siis mõtleme jälle midagi muud välja,” lubab Ly Hiiuväin.


Irmleri klavereid hinnati kõrgelt

Johann Christian Gottlieb Irmler asutas hiilgava mainega Irmleri Klaverikompanii 1818. aastal Saksamaal Leipzigi linnas.

Irmler kulutas varasema perioodi oma elust, pühendudes klaveriehituse ja disaini õpingutele. Õpinguaastad möödusid tal Viinis, kuni ta 28-aastaselt Leipzigi kolis.

Irmleri pojad Otto ja Oswald õppisid kaubandust nii Viinis, Pariisis kui ka Londonis ning jätkasid isa klaveriäriga pärast tema surma 1857. aastal. Noored mehed tõid Euroopa klaveritööstusesse uusi tuuli ja täieliku moderniseerimise. 1889. aastal kogusid Irmleri klaverid korralikult tuntust ja muutusid populaarseks ka väljaspool Saksamaad. Mitmeid klavereid eksporditi näiteks Venemaale ja Skandinaaviamaadesse.

Terve 19. sajandi sai Irmleri Klaverikompanii nautida laitmatut reputatsiooni, nende toodang oli kõrgelt hinnatud ning Irmleri klavereid peeti isegi ühtedeks paremateks Euroopas.

Oswald Irmler juhtis klaverikompaniid kuni surmani ehk aastani 1905. Seejärel võtsid asja üle tema pojad. Irmleri Klaverikompanii jätkas endiselt kõrgkvaliteetseteks peetud kallihinnaliste klaverite tootmist Leipzigis, kuni lõpetas viimaks tegevuse 1950-ndatel aastatel.

Uuesti läks Irmleri klaverite tootmine lahti 1999. aastal ja kestab senimaani.

 


  • Kui tead mõnd huvitavat asja, mille lugu väärib jutustamist, siis kirjuta: kertu.kalmus@saartehaal.ee

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 457 korda, sh täna 1)