Sõjaajaloo konverentsil räägiti 1941. aastast (2)

SÄÄREL: Aru peavad Toomas Harjus ja Robert Treufeldt. TÕNU VELDRE

SÄÄREL: Aru peavad Toomas Harjus ja Robert Treufeldt.
TÕNU VELDRE

Laupäeval toimus Sõrve turismitalus juba traditsiooniks kujunenud igasügisene Sõrve militaarmuuseumi korraldatav sõjaajaloo konverents. Sel korral keskenduti 1941. aastale, sest tollastest traagilistest sündmustest on möödas juba kolmveerand sajandit ehk kolm inimpõlve.

Konverentsi avakõneleja oli kirjanikust sõjaajaloolane Juri Melkonov Riiast. Ta tutvustas oma    kirjutisi ja näitas seejärel fotosid, millel jäädvustatud Sõrves asuva 315. rannakaitsepatarei ehk nn Stebeli patarei veest tühjaks pumpamine 1987. aastal.

Need 29 aastat tagasi tehtud fotod õnnestus Melkonovil saada Vorošilovgradist, mis on Luganski administratiivne keskus. Tegu on huvitava lisandiga meie saare lähiajaloo osas, sest saladusliku pumpamisoperatsiooni juurde pääsesid vaid üksikud saarlased.

Operatsioonis osalenud akvalangistid väitsid Melkonovile, et pumpamise eemärgiks oli võtta patarei kasutusele NSV Liidu Põhja piirivalvepiirkonna komandopunktina sõjaolukorras. Inseneriharidusega sõjaajaloolasele tundus selline eesmärk kaheldav. Igatahes finantseeris seda ettevõtmist Nõukogude piirivalve. Fotodelt on näha, et uurijate käsutuses oli isegi transpordihelikopter ja pumpamisel osalesid kõrge aukraadiga sõjaväelased.

Berliini pommitamine

Järgmiseks sai kuulda Kuressaares elava tehnikaajaloo huvilise Toomas Harjuse ettekannet Berliini pommitamisest 1941. aasta augustis, kui lennukid startisid Kogula lennuväljalt. Oma põhjalikus ettekandes tõestas Harjus veel kord, et kuigi sõjalises mõttes olid Saaremaalt startinud pommituslennud üsna tühise mõjuga, siis propaganda seisukohast andsid need Nõukogude poolele tugeva punktivõidu.

Liialdusi ajalookäsitluses tunnistas ka konverentsile Moskvast saabunud Juri Kopljakov. 1969. aasta oktoobris avati Kogulas dolomiidist mälestuskivi kangelaslikele punalenduritele.

Siinkohal palun inimeste abi mälestuskivi saatuse väljaselgitamiseks, sest praeguseks on sellest jäänud vaid vundament. Kui keegi teab lõhutud kivi tükkide asukohta, võtke ühendust Sõrve militaarmuuseumiga.

Kuressaare õnn

Kindlusarhitektuuri uurija Robert Treufeldt Tallinnast viis kuulajad hoopis Ahvenamaale. Nimelt suunas tsaaririik 1834. aastal pärast Kuressaare kindluse kindlustuste nimekirjast kustutamist siinsed rahalised vahendid Rootsi piiri vastas asuva Bomarsundi kindluse ehitamiseks. Kuressaarlased võivad õnnelikud olla, et nii juhtus, sest Krimmi sõja ajal 1854. aastal langes Bomarsundi kindlus, kus oli 8000 Vene sõjaväelast ja tsiviilisikut, nelja päevaga ja tänapäevaks on sellest säilinud vaid varemed. Pealegi algas Kuressaare kui kuurortlinna areng alles pärast linna kindlustuste nimekirjast kustutamist.

Tallinlane Juri Maltsev Vene muinsuskaitseseltsist tutvustas arenguid Saaremaal asuvate I maailmasõja aegsete sõjahaudade tuvastamisel ja tähistamisel. Viiekümnest oletatavast sõjahauast on seni tähistatud umbes kümmekond. Maltsev peab oma sõnul õigemaks üksikute langenute ümbermatmist kalmistutele, kuid selleks nende seltsil ressursse ei jätku.

Hiljem siirdusid konverentsil osalejad Säärele, kus I maailmasõja aegsel plahvatusohvrite ühishaual pidas mälestuspalve preester Roland Tõnisson Kuressaarest. Kindlasti on see kurb sündmus üks teema järgmise aasta konverentsil, sest siis möödub plahvatusest, mis nõudis 74 inimese elu, 100 aastat.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 253 korda, sh täna 1)