Sprotikoormad Venemaale, kastiga sularaha Saaremaale (1)

KÕRGED KONSERVIMÄED: Läätsal ja Muhus tehti suure hoole ja usinusega konservid valmis. P. KUZNETSOV/TASS

KÕRGED KONSERVIMÄED: Läätsal ja Muhus tehti suure hoole ja usinusega konservid valmis.
P. KUZNETSOV/TASS

Hiljuti tähistasime Eesti taasiseseisvumise 25. aastapäeva. Juba mitu aastat varem hakkasid aga vabamad tuuled puhuma siinsel kaubandusmaastikul. Samal ajal nõrgenes rubla kurss ja pikenes defitsiitsete kaupade nimekiri.

Oma mälestusi Venemaal äriajamisest jagas Saarte Häälega Saare Kaluri kolhoosi varustaja ja turustaja ning hilisem aktsiaseltsi SK Kommerts müügijuht Jaanis Rõõm. “Õppisin Saare Kaluri stipendiaadina laevajuhtimist ja 1983. aastast töötasin Saare Kaluri kaugpüügilaevadel Aafrikas ja Arktikas. 1989. aastal tehti mulle ettepanek asuda tööle Saare Kaluri tootmisosakonda Albert Uustulndi kohale,” sõnas Rõõm, kuidas tast müügimees sai.

Noor mees sattus sootuks uude olukorda, kuna Saare Kalur keeldus ühena esimestest Moskva määratud sprotiplaani täitmisest. “Tööle asudes sain kohe vastu pead. Pagana poisiots, miks sa sprotte Moskvasse ei saada?” riidlesid temaga pealinna ülemused. “Albertil oli lihtne. Kuu alguses tuli korraldus alla, mitu vagunit sprotte kuhu saata. Tema pidi vaid autod organiseerima, et konservid Haapsallu viia.”

Seal oli töögrupp, kes laadis konservid vagunisse. Iga kuu saadeti Venemaale umbes 14–15 neljakümnetonnist vagunit. “Preserv läks külmvagunitega, konserv tavalistes,” selgitas Rõõm toonast korda. Saare Kaluril oli kokku viis kalatööstust: Läätsal ja Muhus tehti konserve, Vättal suitsukala ning Veerel ja Papissaares preserve, millesse pandi ka Atlandi kala. Kuna Saare Kalur keeldus Moskva plaani täitmast, tuli kolhoosil hakata ise toorainet muretsema. “Täpsemalt oli nii, et meie andsime kala, aga toormaterjali enam vastu ei saanud. Meil oli ju vaja plekki tooside tegemiseks ja kartongi pakendamiseks. See tuli nüüd kõik endal hankida.”

Elu kulges ratastel

Samal ajal toimus Uljanovskis üleliiduline kalanduskongress, kus osalesid kõik Eesti kalandusettevõtete esindajad. “Meid viidi lennukiga Kuibõševi ja sealt villistega Uljanovskisse, see oli naljakas sõit, sest meie autojuht millegipärast üle 30 kilomeetri tunnis ei sõitnud. Mäletan, et paremale jäi lennukitehase aed, tehase territoorium oli umbes 30x 40 kilomeetrit. Sõitsime mööda seda aeda tund aega,” muigas Rõõm.

Esimese päeva õhtul leppisid Eesti esindajad kokku, et nemad kongressist enam osa ei võta. “Polnud mõtet. Lennukipiletid Eestisse olid aga varem ostetud. Nii me seal hotellis aega veetsime. Kesk-Aasia vabariikidest olid tulnud inimesed sõna otseses mõttes kullakottidega, nad olid kõigeks valmis, et meilt kala osta.” Pärast seda kulges Jaanis Rõõmu elu ratastel. “Plekitehas vajas alumiiniumi, Ukrainast tõin tomatipastat, kartongi sain Venemaalt. Läänest ei saanud sel ajal ju midagi,” meenutas ta.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 528 korda, sh täna 1)