Kuidas mäletada?

“Ma usun, et see kaunis maja, millele üks eesti perekond pühendas kõik oma säästud, sest proua Ritso ei põgenenud Eestist mitte kuldkohver käes, vaid ta lahkus oma teadmistega, mis tal olid Tartu Ülikoolist ja mida ta täiendas põgenikelaagris Saksamaal. Ma mõtlen, et niisuguste säästude ja niisuguse ohvrimeelega loodud maja peab teenima vabadust. See on meie vabaduse maja ja ta peaks meile meenutama vaid ühte – kui nõrk ja habras on piir vabaduse ja vabaduse vastaste vahel.”

President Lennart Meri Okupatsioonide muuseumi hoone avamisel 2003. aastal.

Kuidas teenida vabadust? Kuidas mõista, et vaba riik ja rahvas ei ole enesestmõistetavad, vaid väga oluline väärtus – saavutatud meie isade-emade, vanaemade-vanaisade tohutu töö, vastupanu ning kannatuste hinnaga. Tõenäoliselt ei saa vabadust mõista rääkimata kannatustest Eesti lähiajaloos. Need on justkui mündi kaks poolt, mis käivad alati kokku.

Okupatsioonide muuseumi plaan kõneleda tulevikus lisaks lähiajaloos toime pandud inimsusevastastele kuritegudele ka vastupanust, taastumisest ja vabadusest on tekitanud palju küsimusi. Levib hirm, et muuseum kaotatakse või hävitatakse. Nii see kindlasti ei ole.

Uues muuseumi ekspositsioonis mitmekordistub okupatsioonidele ja vastupanule pühendatud ala. Lisaks oluliste esemete eksponeerimisele keskendume uue püsinäituse loomisel ka inimeste isiklikele lugudele ja tunnetele.

Okupatsioonide muuseumi uut ekspositsiooni hakatakse kuraatorite loodud visiooni järgi ehitama 2017. aastal ning see valmib 2018. aastal. Uus püsinäitus hakkab koosnema viiest teemast ning iga osa eest vastutab üks kuraator.

Näituse esimene osa käsitleb inimsusevastaseid kuritegusid, mida kureerib pikaaegne Okupatsioonide muuseumi kuraator Martin Andreller, kes on peamiselt uurinud vastupanu Nõukogude okupatsioonile. Püsinäituse osa, mis käsitleb eestlaste põgenemist ja elu paguluses, koostab Tallinna Ülikooli ajaloodoktorant Maarja Merivoo-Parro, kelle uurimistöö fookuses on Teise maailmasõja ajal Eestist läände põgenenud eestlased. Kolmas näituse osa keskendub elule Nõukogude Eestis ning selle kuraator on ajaloolane Uku Lember. Püsinäituselt ei puudu ka Eesti iseseisvuse taastamine, seda osa kureerib ajaloolane ja politoloog ning mitmete kultuuriväljaannete aktiivne kaastööline Aro Velmet. Näituse viimane osa on pühendatud vabadusele ning seda kureerib Daniel Vaarik, kes on nõustanud Eesti valitsuskommunikatsiooni ning töötanud ka ajakirjanikuna.

Usume, et meie ülesanne on lisaks teadmistele anda edasi ka isiklikke kogemusi – millist mõju avaldab küüditamine, vangilaager või totalitaarse süsteemi juurutamine indiviidile ja ühiskonnale.

Seepärast algabki muuseumikülastaja teekond loomavagunisse sisseastumisega, millega enam kui 30 000 eestimaalast möödunud sajandil oma kodudest kisti.

Küüditamist kajastava ekspositsiooni osa_illustratsioon

Inimsusevastastele kuritegudele pühendatud ekspositsiooni osa ilmestavad lisaks küüdivagunile veel vangilaagritest ja vanglatest kõnelev näitus, äärmiselt kõnekad esemed nagu näiteks Hans Luige Siberis kantud puhvaika ning Ilse Kotteri Siberis kirjutatud päevikud. Samuti kajastatakse rahvusvähemustega toime pandud kuritegusid, aga ka tagasiteed Siberist ja sellega kaasnenud raskuseid.

Pärast inimsusevastaste kuritegudega tutvumist astub külastaja ruumi, mis kõneleb 1944. aasta põgenemisest ning sellega kaasnenud raskustest.

Põgenemist kajastav ekspositsiooni osa_illustratsioon

Suure põgenemise käigus lahkus Eestist ligikaudu 70 000 eestlast, kelle roll eestluse hoidmisel ning Eesti riigi taastamisel oli märkimisväärne. Mida tähendas ohtlik teekond Rootsi või Saksamaale? Kuidas eestlust hoiti, eksiilvalitsusi loodi ning kultuuritraditsioone säilitati? Kõik need lood kõnelevad meie sitkest vaimust ja tohutust tahtejõust.

Välis-eestlaste saatust kirjeldavast ekspositsioonist suundub külastaja tagasi raudse eesriide taha jäänud Eestisse.

Eestit lahutas raudne eesriie_illustratsioon

Nii kirjutab Riina Leevald oma mälestustes Siberist koju pöördumisest: “Kui juhtub see kõige hullem, siis juhtub: inimene harjub ära, õpib kuidagi elama. Need, kes Eestisse jäid, olid aga pideva hirmu all, nägid sõda ja küüditamist kõrvalt.” Seepärast usume, et muuseumi ülesanne on tulevikus lisaks otsestele inimsusevastastele kuritegudele rääkida ka sellest, kuidas totalitaarset režiimi juurutati ning kuidas eestlased sellele vastu seisid. Tuleb rääkida propagandast ja tsensuurist, jälgimisest ning hirmust, mis iseloomustasid elu kodumaal, aga ka kohanemisest. Sest kõigele vaatamata olid eestlased väga leidlikud oludes, kus midagi saada polnud ning „suur vend“ kõiki me samme jälgis. Ja mis kõige olulisem, me panime vastu! Olgu vastupanuvormiks siis metsavendlus, kooliõpilaste lendlehed või paksude kardinate taga jõulude tähistamine.

Nõukogude korra kehtestamist kajastav ekspositsiooni osa_illustratsioon

Kokkuvõtvalt võib öelda, et okupatsioonide ja vastupanu alane püsinäitus hakkab kajastama kolme elusaatust, mis Eesti lähiajalugu ilmestasid. Üks neist radadest oli väga lühike ja ränk, teised võisid esmapilgul tunduda helgemad, aga olid neilgi omad konarused, hirmud ja südamevalud. Lisaks muuseumi peamajas asuvale ekspositsioonile aitavad muuseumi sõnumit edasi kanda ka Pagari tänaval asuvad KGB kongid, mis avatakse külastajatele juba järgmisel aastal. Kongide fookus on suunatud Nõukogude repressioonide kajastamisele. Kongide näol on tegemist omamoodi vaikiva ja vahetu tunnistajaga, mis kõneleb iga oma seinapooriga seal aset leidnud inimõiguste ränkadest rikkumistest.

Kui külastaja on tutvunud okupatsiooni ja vastupanu alase ekspositsiooniga, liigub ta edasi muuseumi kolmandale korrusele, kus räägitakse iseseisvuse taastamisest. Kuidas hargnesid sündmused nagu Hirvepargi miitingud, Balti kett, öölaulupeod, kuidas hakati üles ehitama demokraatlikku riigikorda ning milliseid takistusi sel teel on tulnud ületada? Külastaja saab kõikidele neile küsimustele muuseumist vastuse.

Muuseumi meeskond, uue ekspositsiooni kuraatorid ning mitmed ajaloolased, etnoloogid, kodanikuühenduste vedajad ja teised,  kes on meile jõu ja nõuga abiks olnud, usuvad, et just selline külastaja teekond võimaldab nii tulevastel põlvkondadel, kui ka Eestit külastavatel turistidel mõista, kui habras on vabadus ning milliseid raskusi oleme seljatanud vabaduse taastamiseks. Vabadus elule, sõnavabadus, aga ka vabadus kodumaa randa külastada – kõik need on vabadused, millest muuseumi viimane osa kõneleb, pannes külastaja mõtlema, kuidas igaüks meist peab vabadust hoidma ja selle eest seisma.

Täna on vaid 10% muuseumi külastajatest eestimaalased, mis tähendab ligikaudu 2000 inimest aastas. Et inimesi muuseumisse tuua, peame me muutma viisi, kuidas me  lugusid räägime. See ei tähenda ideoloogilist suunamuutust, me ei pelga rääkida rasketel teemadel ega keerulistest aegadest nii nagu nad on olnud. Aga me peame klaasi taga olevatelt esemetelt „tolmu maha pühkima“ ning kajastama ka eesti inimeste lugusid, mis neile esemetele hinge annavad. Usume, et selline lähenemine võimaldab meil nii tulevastele põlvkondadele kui ka Eesti sõpradele meelde tuletada, et midagi nii “igapäevast” nagu vabadus, on tegelikult suur väärtus. Ja selle säilitamise nimel peab igaüks meist iga päev pingutama.

Meie ajutised näitused käsitlevad juba täna väga paljusid teemasid, mis kõik on otseselt seotud inimeste õiguste, ebaõigluse, kannatuste, aga ka lootuse, ühtehoidmise ja julgusega. Aasta alguses avasime Sergei Loiko näituse Donetski lennujaama pommitamisest ning koostöös Eesti Rahvusarhiivi ja Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni arhiiviga korraldatud näituse Srebrenica massimõrvast. Talvel avasime muuseumis ajutise näituse „Mis teeb kodu koduks“, mis kõneleb kodust kui varjupaigast nii okupatsioonide ajal kui ka täna. Näitus tõi talvel ja kevadel meie majja ligi 600 kooliõpilast ja lasteaialast, kellele rääkisime küüditamisest ja kodumaalt põgenemisest. Sellel suvel on muuseumis avatud ka Eestit Veneetsia biennaalil esindanud kunstinäitus „Esimehe Lugu“ ja Poola muuseumist rändab meie juurde Katõni massimõrva kajastav näitus. Kahtlemata pole need kerged teemad ja kindlasti ei meeldi need näitused kõigile. Sellest hoolimata usume, et muuseumi ülesanne pole öelda, mis on õige ja vale või valida pooli, vaid kajastada erinevate ühiskonnaliikmete lugusid ja tekitada arutelu.

Muuseumi uue püsiekspositsiooni loomisega kaasneb ka põhjalik uurimustöö. Seoses sellega kutsume kõiki Eesti inimesi üles saatma muuseumisse Siberiga seotud esemeid, fotosid, dokumente ja mälestusi. Kui ka Sina soovid oma loo muuseumile kinkida, võta ühendust meie kuraator Martin Andrelleriga: tel: 6680250 või martin@okupatsioon.ee (esemeid või kirju on võimalik saata ja tuua ka muuseumisse aadressile Toompea 8, 10142 Tallinn).

Muuseumi meeskond

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 304 korda, sh täna 1)