25 AASTATISESEISVUST: Kui sul on õigus, siis su käed ei värise

Ants Raik: "Kui võtta Saaremaa toonase politsei koosseis, arvestada sealt maha naisterahvad, siis on selge, et mingit suuremat massirahutust või konflikti see ohjeldada poleks suutnud,.

Ants Raik: “Kui võtta Saaremaa toonase politsei koosseis, arvestada sealt maha naisterahvad, siis on selge, et mingit suuremat massirahutust või konflikti see ohjeldada poleks suutnud,.

Kogenud kriminaalpolitseinikul Ants Raigal läks pärast erakorralise seisukorra komitee teleris üle kantud pressikonverentsi tuju kõvasti paremaks – riigipöörajate juhi Gennadi Janajevi värisevad käed kinnitasid talle, et asi on mäda.

riigipoorajadRaik meenutas, et Gorbatšovi võimuletulekuga läks elu N. Liidus vabamaks, tuul hakkas puhuma läänest ja välismaalased hakkasid meil aina sagedamini kohvipakkide ja küpsistega külas käima. Temale tähendasid uued tuuled aga veel üht olulist isiklikku asja – nimelt rääkisid isa ja ema talle lõpuks oma noorpõlvest. Sinnamaani olid nad vaikinud, see oli tabuteema.

Jälle tambitakse raamidesse

“Mina oli juba üle kolmekümne. Tuli välja, et nad mõlemad olid kaotanud nõukogude võimu tõttu oma kodu. Isa Vilsandil, ema Hiiumaal. Isa perekonda hoiatati küüditamise eest ja see põgenes 1945. aastal Rootsi, kättemaksuks lammutasid sõjaväelased talu maha. Kui siia juurde lisada Omski miilitsakool, kus räägiti igasugustel teemadel ja kus minu arvates oli rohkem dissidente koos kui kusagil mujal, siis tuleb tõdeda, et minu teadmised Nõukogude Liidu ajaloost olid tol ajal ikka tükk maad teistsugused kui tavalisel inimesel,” rääkis Raik.

Just seepärast oli tal Moskva riigipöördest kuuldes ikka üsna kehv tunne – tulevad jälle küüditamised, jälle tambitakse sind kusagile raamidesse. “Mind lohutas pisut teadmine, et enamik vägedest Saaremaal olid õhutõrjeüksused ja seltskond seal oli paljurahvuseline. Ehk minu arvates poliitiliselt mitte ülearu ustav. Teine väeliik oli piirivalve, aga seal mängis minu arvates rolli pisut kõrgem haridustase. Nemad olid alati korrektsed ja reeglina ei olnud nendega mingeid jamasid. Sideväelastest pole mõtet üldse rääkida, neid oli siin päris vähe. Omaette lugu oli veel see, et väeosade ohvitserid ja allohvitserid suhtlesid meie väikeses kohas päevast päeva kohalike inimestega, mitmed mõistsid kohalikku keelt. Kõige suurem hirm minu jaoks oli kartus, et Venemaal puhkeb kodusõda. See oleks tähendanud anarhiat. Aga mida tähendab anarhia tuumariigis?”

Mis sündmuste käiku puudutava info saamisse puutub, siis ega seda Raiga sõnul ülearu palju olnud. “Ma suhtlesin Vene ohvitseridega, nemad olid igatahes päris üllatunud. Tegu oli enamikus kõrgharidusega meestega. Neile Saaremaale mingeid korraldusi ega käske ei tulnud, tõenäoliselt ei jõudnud need lihtsalt kohale,” meenutas Raik, kelle sõnul politseinikele endile olid siseministeeriumist antud juhised tegeleda igapäevaste asjadega, kaitsta inimesi ja avalikku korda, ise mitte midagi provotseerida. “Kui võtta Saaremaa toonase politsei koosseis, arvestada sealt maha naisterahvad, siis on selge, et mingit suuremat massirahutust või konflikti see ohjeldada poleks suutnud,” nentis ta.

Asi pidi olema hukas

Ja siis näidati telekas erakorralise seisukorra komitee pressikonverentsi. “Millele ma kohe tähelepanu pöörasin – Gennadi Janajev, kes luges ette erakorralise komitee avaldust, selle venna käed värisesid meeletult. Ma vaatasin ja nuhina tegin järelduse, et asi on neil tegelikult pees. Kui inimene on niivõrd närvis ja ei suuda isegi rahustite abil telekaamerate ees käsi paigal hoida, siis peab asi olema hukas. Kui sa oled nii kõva mees ja sul on õigus, siis ei võbise sa nagu kõige haledam moosivaras. Mul läks seda nähes igatahes tuju paremaks ja ma julgesin ka sõpradele ütelda, et see asi läheb aia taha. Midagi on igatahes väga mäda,” meenutas Ants Raik.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 237 korda, sh täna 1)