25. korda koos Tuule tänaval

Laupäeval kogunesid 25. korda Kuressaares Tuule tänaval asuvas Ülo Roosi kodus need inimesed, kes nooruspäevil Saaremaalt küüditati ja kel tuli seetõttu rasked katsumusteaastad veeta kaugel Venemaa sisealadel, Kirovi oblasti Nagorski rajooni neljandas spetsposjolokis (eriasunduses – toim).

Seekord võõrustas Ülo Roos 11 saatusekaaslast. “Kogu selle loo juures on kurb, et aeg teeb oma töö ja iga aastaga jääb kokkutulnuid üha vähemaks,” nentis ta. “Just äsja sain kurva sõnumi, et manalateed on läinud meie üks kõige aktiivsemaid kooskäijaid ja eestvedajaid Hugo Tamleht, kes nädal tagasi elas üle insuldi ja eile (s.o pühapäeval – toim) meie hulgast lahkus.”

Ülo Roosi sõnul sai Kirovi oblasti Nagorski rajooni 4. spetsposjolokisse küüditatute kokkutuleku traditsioon alguse juba 1990. aastal. “Tol aastal avati Jaagarahu sadamas küüditatuile mälestuskivi,” meenutas ta. “Mäletan, et Lauri Hõbenik oli see mees, kes tookord käis välja idee, et kui Saaremaal on ruum olemas, siis miks mitte koguneda igal aastal. Kõigi nende inimeste noorusaeg möödus ju siin ning Saaremaal on elanud ja töötanud nende esivanemad.”

Nii toimuski esimene kokkutulek täpselt 1991. aasta augustis vahetult enne putšipäevi. Ülo Roosi meenutuste kohaselt oli kokkutulnuid toona umbes 40. Pea kõik kokkutulekud on toimunud Kuressaares Tuule tänaval. “Vaid 2008. aasta oli erand,” märkis Roos. “Siis kogunesime Pärnus ja põhjus oli selles, et ühe meie saatusekaaslase Helvi Koppeli tervis oli väga vilets. Et ka tema saaks meiega kampa lüüa, otsustasime tookord erandi teha.”

Päris esimest korda kogunesid küüditatud aga juba 1960. aastate alguses. “Tõsi, toona sai neid ettevõtmisi korraldada mõne teise ürituse, näiteks laulupeo nimetuse all,” rääkis Roos. “1957. ja 1958. aastal inimesed alles naasid Siberist ning juba 1960-ndatel hakkasid nad vahetevahel tasapisi kokku saama. Kuna naasnud küüditatutel ei lubatud pealinnas ja piiritsoonis elada, siis seepärast nad praegu elavadki mööda Eestimaad laiali.”

Küsimusele, kuidas möödus tänavane kokkutulek, vastas Ülo Roos, et nagu alati, oli ka seekord meelestatus optimistlik. “Need, kes kohale tulid, ütlesid, et just tänu optimismile on nad kohale tulnud ja et opimism on neil aidanud ka rasketele katsumustele vastu pidada,” lausus ta.

Lõpetuseks palus Ülo Roos veel ära märkida, et nende kokkusaamiste n-ö ideloogiline juht ja eestvedaja on läbi aastate olnud Eesti Memento liidu esimees Leo Õispuu. Kõigil üritustel on aga meeleolu loonud Asta Salumaa-Teäri kitarrimäng. “Kõik meie kokkutulekud on alati lõppenud lauluga tema kitarrimängu saatel,” lisas ta. “Muide, Asta on suisa legendaarne inimene: kui Konstantin Pätsi välja jätta, siis on ta pilli mänginud ja laulnud kõigile Eesti Vabariigi presidentidele.”

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 363 korda, sh täna 1)