Laager pööras saare usku (2)

Ma isegi ei tea, kust tuli see idee – minna Tornimäele laululaagrisse. Tallinna Siimeoni ja Hanna kirikus ma ju kooris ei laula, kuid meil on traditsioon, et kes palve- või laulusõnu peast teab, võib kohapealt kaasa laulda. Arvatavasti mõjutasid mu minekusoovi ka Facebookis ringlevad eelmise aasta laululaagri pildid, mille järgi tundus, et surmapatt oleks mitte kohale ilmuda.

Olgem ausad, üleöö minust nooti lugevat koorilauljat ei saanud, aga minu loogika järgi on tagareas alati olemas kohad ka neile, kes naabri noodist laulmise järgi suudavad peaaegu viisi pidada ning noodipaberilt ainult sõnu loevad.

Veel oli vaja leida telk, sest ega Eestimaa suvi soodusta just lageda taeva all ööbimist. Kuigi ma ei tea, mis ilmateadet mina kotti pakkides vaatasin, aga mulle jäi mulje, et enamiku ajast särab päike, mille kohaselt ma nii mõnegi suveriide kaasa pakkisin. Reaalsus oli aga natuke teistsugune ehk tõeline Eestimaa suvi: kolm kuud vesist suusailma, kus parim jalanõu on kummik ning suveriided on lihtsalt niisama näitamiseks kaasa võetud.

Igaühel oma hääl

Vaatamata mu loodetavale päikselisele ilmaprognoosile, tuli igaks juhuks valmis olla taevast langevateks pussnugadeks, mistõttu tuli ikkagi leida telk.

Õnneks põrkasin pühapäeval kokku Heleniga, kes on juba mitu aastat laululaagris käinud ja omab telki, kuhu ma ennast telgikaaslaseks pakkusin. Kui isa Roland meile Orissaarde vastu tuli, oli ta üllatus suur, kui ühe asemel vaatas vastu kolm laululaagrisse tulijat koos tõsise pagasiga.

Kui kõik teised olid laagrisse jõudnud päev varem ja päise päeva aal, siis meie jõudsime, nagu tagarea esindajatele kohane, õhtuhämaruses. Lihtsat loodusseadust appi võttes ei tasunud kolmekesi magada kahes telgis, sest ega augustikuu just oma soojade öödega hiilga ning üksinda telgis magades on lootusetult külm. Seega otsustasime, et ühest telgist saab me kottide telk. Telgi püstitamine, mis muidu on käkitegu, osutus omamoodi väljakutseks, sest pimedas läks meil katki see nöör, mis telgi tugiritvasid koos hoiab. Aga ega me papist ole. Nimelt leidus meie üüratutes kottides nii mõndagi kasulikku. Näiteks kaevuri pealamp ja “McGyveri teipi”.

Hommikuseks palvuseks kogunesime kirikusse ning igaühel oli võimalus lugeda mingi osa hommikupalvusest. Võttis küll rohkem aega kui tavaliselt, aga samas tekitas erilise pühaliku tunde, sest igaüks sai läbi selle lugemise osaks suurest tervikust.

Pärast sööki, kui lapsed olid oma programmiga kuhugi asjatama läinud, oli teistel võimalus kirikusse lauluproovi koguneda. Minu suureks õnneks ei pidanud ette laulma u-duuri, vaid võis ise valida, mis hääl võiks paslik olla. Kuigi laulsin usuteaduse instituudi kooris alti, siis õnneks Bütsantsi kirikuviiside soprani partii ei lähe kättesaamatusse kõrgusesse omaette uitama. Pealegi on viisi alati kergem laulda kui aldi kaastundlikku soigumist.

Minu suureks imestuseks oli sopranite hulgas ka üks mees ja tenorit laulis Liisa, aga selle mõistmiseks peab vist laulukooris esireas seisma. Valmistusime nii reedeseks koguöiseks teenistuseks kui ka laupäevaseks piiskoplikuks liturgiaks. Ma ei tea, kas tuli see kiriku külmusest või vähestest magatud öötundidest, kuid igatahes minul möödus enamik proove püsti seistes. Mitte et ma oleks tahtnud soololauljaks saada, vaid loodusseadusele – jään magama, noot käes, nüüd ja kohe –vastuhakkamiseks oli see üks väheseid töötavaid taktikaid. Kui mulle, mittelauljale, algul laagrikava vaadates tundus, et mis see kaks proovi päevas siis ka ära ei ole, kas me lisaks veel kolmandat ei võiks teha, siis reaalsus tõendas, et juba need kaks on tõsist pingutamist nõudev ettevõtmine.

Kellel küll see geniaalne plaan tekkis, et minna Reomäele nunnadele külla, ma isegi ei tea, aga olin sellest plaanist kuuldes autos “essa”. On meil ju skiita saare peal olnud juba aastaid, ent nunnade juurde ei olnud ma veel kordagi jõudnud ning nüüd tekkis selline imeline võimalus, mida algses plaanis ju ei olnud. Õigemini oli, aga päev varem, siis kui meie alles päälinnas päikest võtsime.

Kuid ortodoksidele on omane, et on plaan ja siis lisatakse sinna plaani sujuvalt puudu olnud asjad ning keegi ei pista kisama, et milleks see. Kui sa ei taha, siis keegi ei kohusta sind osa võtma, aga sulle on antud võimalus.

Imeline Reomäe

Kui skiitasse jõudsime, tuli ema Theofiili meid tervitama. Vaatamata sellele, et klooster asub Saaremaal, oli minul tunne, et astuks nagu teise aega ja siseneks uuesti Kreeka kloostrisse. Vaimsus oli sama, mis minu kodukloostrites Karditsas ja Agios Georgioses. Kui siis silmasin veel talatoni, millega meid Kreekas igal hommikul kindla rütmi saatel üles äratati, tekkis tunne, et tere tulemast tagasi – Saaremaast oli saanud Kreeka või siis vastupidi.

Minu suureks rõõmuks müüdi poes ka Kreeka mägiteed, mida kindlasti tuli kaasa osta. Kui anti veel võimalus, et igaüks võib panna oma nime paberile ning nunnad loevad me eest palveid, oli suur mu imestus, kui ma nunnalt paberit küsides kuulsin, et “sa oled Agapi, mis su eesti nimi on?”. Kahju oli kohe Reomäelt lahkuda ning Kreekast uuesti välja astuda kodumaale, aga kindlasti, kui mu tee uuesti mind saarele toob, olen ma jälle kloostri ukse taga koputamas ja palumas luba siseneda.

Sellega polnud päev veel õhtasse saanud. Kavas oli ju veel Pöide kiriku külastamine ning ka seekord olin ma esimene, kes minna tahtis. Vana kindluskirik oligi minu suureks imestuseks lahti, ei pidanud ust suure aidavõtmega lahti muukima. Vaatamata kasinale sisustusele olid kirikus imeilusad vitraažaknad ning milline akustika! Et me selles oma kõrvaga veenduksime, laulis luterlasest Kalle ladinakeelseid katoliku palveid.

Öine jumalateenistus

Järgmisel päeval ootas meid laulmise vaheajal ees külaskäik Kertu ja Uku Kuudi juurde, et abiks olla küüslaugutalgutel. See talu oli juba ise “vau!”, selline loomingu- ja inspiratsioonilaine oli sealt üle puhumas ning selles positiivses õhkkonnas elas ja kasvas kõik. Kui meile ette näidati, kus me tegutsema hakkame, ei jõudnud ma eriti sikutamagi hakata, kui oligi tehtud. Ma ei teagi, kas mulle meeldis rohkem see sikutamine või hiljem küüslaukude vees mullast puhtaks lobistamine, igatahes läks aeg linnulennul ning töö sai kähku tehtud. See kõik oli pigem fun kui konti murdev, aga kui oli aeg talgusuppi maitsta, oli nälg ikka totaalne ning supp maitses lausa võrratult.

Peagi oligi käes kesköise teenistuse aeg, mis toimub Tornimäe kirikus kord aastas piiskop Aleksandri osavõtul. Kuigi sellised erilised teenistused võivad olla pikemad kui tavalised ning ületada kahe tunni piiri, siis laulukooris laulmine nagu kiirendab aja kulgu ning see ülipikk teenistus tundus tõsiselt lühike.

Õhtuses kavas oli veel lõkkeõhtu, kuid kui meie tagasi jõudsime, olid õhtulised ilmaolude sunnil juba varju alla kolinud ning üldse oli see üritus mõeldud pigem lastele kui meile. Kui niisama laagriplatsil ringi uitasin, jäi kõrvu kirikust kostev lauluhääl ning nii me kadunud matuškad (preestrite abikaasad) üles leidsimegi. Oli võimas kogemus keset Tuhkatriinu tundi küünlavalgel iidseid Bütsantsi viise laulda.

Laupäeva hommikul ootas meid juba saare teises otsas asuv Lümanda kirik koos piiskopliku liturgiaga, millele järgnes maailma parima lestasupi söömine Lümanda söögimajas. Lesta ei pidanud seal mööda taldrikut taga ajama, vaid seda oli supi sisse sokutatud ikka ohtrasti. Ega meil eriti palju aega olnudki, juba võtsime suuna Metsküla kiriku poole, et seal osa võtta selle laululaagri viimasest teenistusest. Ning ootamatult oligi laululaager selleks korraks läbi saamas. Ei jäänud muud üle, kui asju pakkima minna ning tänada korraldajaid Marina ja Toivo Treimad sellise vahva laululaagri eest.

Kas ma järgmisel aastal laululaagrisse lähen? Kohe kindlasti. Tassin ka kaasa veel mõne tagarea ümiseja, sest esirea soololauljad leiavad tee laagrisse ise omal käel, aga tagarida tuleb utsitada.

Age Ploom, tallinlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 538 korda, sh täna 1)