Orissaarest, tammist, kultuurist ja turundusest (4)

Kui kultuur koju kätte tuuakse, oleks patt seda mitte nautida. Viimasel nädalal lausa kolm mõnusa emotsiooniga õhtut. Ilmataatki oli armuline ning pakkus vihma ülepäeviti, hoides kontserdipäevadel taevaluugid kinni.

Alustuseks 2. august Triigi sadamas, kus pooleliolevas merevaatega kontserdimajas astusid üles meie noored andekad paroodiameistrid. Märt ja Priit Pius ning Kaspar Velberg pakkusid tihedat vaimukat teksti küll Ilvese, Savisaare, Paeti, Mikseri, Mihkel Raua, Tambet Tuisu, Jaan Tätte ja kelle iganes suu läbi veel, Henrik Kalmeti esituses lühike püstijalakomöödia takkaotsa. Naera nii, et munad märjad – silmamunad muidugi. Tõeline meelelahutus, tuju sai heaks.

4. augustil toimus Puutuuri raames (kuus kontserti juunist septembrini üle Eesti) ajalooline tamme-kontsert Orissaare staadionil. Mick Pedaja sugestiivsele laulukavale järgnes tammele suunatud valgusetendus. Tuli vaid kannatlikult õhtu pimenemist oodata ning seda oli meeldiv teha Triigi kohviku Agar-Agar maitsvaid sööke-jooke manustades.

Valgusetenduse müstilisusele lisas efekti ilm täieliku tuulevaikuse ja selge taevaga, kus korraks nagu tammekujugi pilvedest joonistus. Sel õhtul sai hing loodusega üheks ning koju jalutades vilksas pilk ikka ja jälle valgustatud tammele. Aitäh korraldajatele!

Tuli meelde esimene tagasihoidlik tamme tuledega ehtimine öise orienteerumisvõistluse ajal 2011. Vähemalt sai puu eelmisel aastal ka püsivalgustuse – valguse mäng on ilus ja hingekosutav eriti pimedal talveajal. Kui nüüd veel meie tamme kuulsusest rääkida, siis tuttavad Tartust pajatasid, et on suviti pidanud välismaalasi tamme juurde juhatama, kuna puuduvad korralikud viidad.

Silt “Orissaare tamm” ei ütle eriti midagi, seda enam, et seda võib segi ajada tammiga. Näide bussist, kus neiu ütleb telefoniga rääkides: “Jõuan varsti Kuivastusse, oleme juba Orissaare tammil.” Aitäh Heiki Hansole – kaks kärbest ühe hoobiga!

Tegelikult on tamme lugu müstiline: sarnaseid veelgi vanemaid tammesid kasvab üle Eesti kui palju, aga tähtis on lugu. Mul on tunne, et me, orissaarlased, ei saa ise arugi, millise väärtuse otsas istume. Me pole osanud oma tamme turundada. Nagu varem Maasilinna laevagi, mis praegu hoopis Tallinnas tõmbenumbriks on. Internet internetiks, aga turistidele on sildid endiselt tähtsad – neid pildistatakse ja jagatakse.

Siit üleskutse meie vallavalitsusele: sildil peaks seisma: “Euroopa aasta puu 2015”, soovitavalt ka inglise keeles. Olen teema paaril korral tõstatanud, aga vastatakse, et tamme käiakse niigi kogu aeg pildistamas. Kas me kardame turiste?

Ka seisab väinatammi siinpoolses otsas vaid COOP-i reklaamtahvel, nagu midagi muud Orissaares polekski. Aga Maasi maalinn, Illiku oma ujumiskoha ja sadamaga, spordihoone, sõjavaramuuseum, toitlustus- ja majutuskohad? Kui kaua juba räägitud on, et see oleks tugi piirkonna ettevõtjatele, aga iga kord tuleb vastuseks: pole võimalik. Just see on üks põhjus, miks pooldan ühendvalda – ehk hakatakse Saaremaad kõigi oma vaatamisväärsustega vaatama ühtse tervikuna, väikestel eraldi pole piisavalt jõudu.

Kolmas eelmise nädala elamus päädis Jaan Tätte laulude ja rääkimise õhtuga 6. augustil Muhus Nautse Mihklil. No ei leia naljalt südamlikumat esinejat! Loo peale tema esimesest purjetamiselamusest pidin naerukrambid saama ning terve kontserdi aja püsis kõigil muhe muie suul. Seekord istus esineja võimsa künnapuu all – nii et puutuuri jätk. Tore, et oleme endiselt maausku, jätkuks vaid oidu Eestimaa imeilusat loodust hinnata ja hoida. Nagu kultuurigi. Eriti aga inimesi.

Elo Lember, põline orissaarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 496 korda, sh täna 1)