NÕUKAAJA ÕNNETU PÄRAND: Kunagi kontor-klubiks kavandatud hoone kõlbab täna vaid lammutamiseks, näitab Anti Leedu.
MAANUS MASING
Leisi vald on hädas Karja külas asuva kolemaja soomlasest omanikuga, kes ei ole enam kui kümne aasta jooksul midagi ette võtnud, et kunagine Karja kontor-klubi hoone ohutuks muuta.
Karja külas Linnulaulu kinnistul 1990-ndatel aastatel pooleli jäänud kontor-klubi on praegu tuntuim valla kolemaja. Juba kümme aastat tagasi juhtis probleemile tähelepanu Karja külaselts, pöördudes märgukirjaga isegi maavalitsuse poole. Kinnistu omanik on Hendrik Mauritz Luoto oma firma Makam Steel OY kaudu. Varem on see kandnud nimesid Kuressaare Saun OÜ ja Rehe Keskus OÜ. Kinnistu müüs soomlasele kunagi vald ise.
Vaatamata korduvatele läbirääkimistele, märgukirjadele ja ettekirjutustele ei ole omanik aga hoonet, kuhu ta omal ajal lubas tervisekeskuse rajada, edasi ehitanud ega ohutuks muutnud, küll aga osaliselt lammutanud. Hoone on ohtlikus olukorras, sissepääsud on avatud ja see kujutab ohtu inimestele. Tagatud ei ole ka ehitise püsimiskindlus.
Kaks ostupakkumist
Vald paigaldas möödunud aastal objekti ümber piirdelindi ja hoiatussildid. Siis tegi Luoto ka ettepaneku hoone vallale 12 000 euroga tagasi müüa. Volikogu ei võtnud pakkumist vastu. Selle aasta juulikuisel istungil oli volikogu laual uus vallavalitsuse esitatud eelnõu, mille kohaselt ostaks vald kinnistu ära 6000 euroga, aga ka seda ei kiitnud volinikud heaks. Nad leidsid, et enne tuleb kasutada kõiki teisi seadusest tulenevaid võimalusi, et sundida omanikku oma kohustusi täitma.
“See on meil raske probleem tõepoolest,” nentis Leisi vallavanem Ludvik Mõtlep. “Kaks korda oleme volikogu poole pöördunud, et maja ära osta ja probleem kiirelt lahendada, aga see pole toetust leidnud,” sõnas ta ja lisas, et materjalid on nüüd antud juristi kätte, kes on selle teemaga juba poolteist kuud tegelenud.
Vald on teinud Luotole ettekirjutuse 6000 euro suuruse sunniraha väljanõudmiseks, aga Soome saadetud kirjad pole väidetavalt adressaadini jõudnud. “Meil ei ole kirjalikku tõendust, et ta on meie teate kätte saanud. Kuigi ma usun, et ta siiski on selle kätte saanud, sest ta tegi uue müügipakkumise ja on lähtunud sunniraha summast,” rääkis Mõtlep. Ta lisas, et kui majaomanik sunniraha ei maksa, siis tuleb minna kohtusse ja järgmine samm on asendustäitmine.
Vald maksaks peale
Leisi volikogus kolmeks kuuks oma liikmelisuse peatanud Anti Leedu on aga vallavalitsuse suhtes väga kriitiline. “Halenaljakas on see lugu,” ütles ta. “Seaduse järgi on omavalitsusel kohustus selle asjaga tegeleda. Lõpuni ja korralikult. Aga praegu on kaks aastat nämmutatud ja tulemust ikka pole.”
Eriti kurioossed on Leedu sõnul väited, et majaomanikuga ei saa kontakti. Ta tegi ise katse, leidis lühikese netiotsingu järel telefoninumbri, millel ka Luoto vastas ja kinnitas, et on kõnealuse maja omanik. Veel enam, ta oli valmis selle lahkesti ära müüma – 10 000 euroga. Vallavalitsuse pakutud ostutehingu suhtes on Leedu skeptiline. “Miks peaks Leisi vald võtma endale sellise kohustuse? Lammutamine maksab 40 000 eurot. Kui vald kinnistu kolmeks krundiks jagab, siis nende hind on kaks-kolm tuhat tükist. Pealegi, kes neid ostma peaks?” kahtles ta ja viitas, et sellise skeemi puhul maksaks vald kogu asjale kõvasti peale.
Pikka aega on Karja kolemaja lammutamisega seoses olnud jutuks võimalik KIK-i toetus, aga Leedu sõnul on see üsna küsitav. Ehk siis volikogu võiks tema hinnangul Linnulaulu kinnistu ostu arutada ainult juhul, kui on kindel, et lammutamiseks toetust tõepoolest saadakse.
Loading ...
Üks kirub vallavalitsust Meie Maas, teine Saarte Hääles…Halenaljakad…
Seltsimees aga kirub ridade vahel volikogu ja seda mõlemas lehes.
Üks vana budistlik mõistulugu räägib vaesest kalurist, kellel oli vaid paat, võrk ja kalakast. Mingil põhjusel pälvis ta kuninga soosingu ja kuningas andis talle võimaluse elada kaunis lossis, kus oli siidist ja sametist lillelõhnaline magamistuba. Kuid vaene kalur, kes polnud enam sugugi vaene, ei saanud selles imekaunis toas sõba silmale. Ta viskles ja rabeles kogu öö, ja nii ööst öösse. Lõpuks läks ta randa oma paadi juurde, heitis pikali, pani oma pea vanasse tuttavasse kalast lõhnavasse kalakasti ja magas oma elu magusaima une.
Miks me kardame muutusi? Sageli tekitavad stressi ka positiivsed ja oodatud sündmused meie elus. Ka positiivsed muutused on omamoodi stressorid, mis nõuavad meilt energiat ja kohanemist. Teadlased Rahe ja Holmes tõestasid juba 1967.aastal et elumuutused ja inimese tervis on omavahel tihedalt seotud: mida rohkem oli inimesel aasta jooksul elumuutusi – nii positiivseid (nagu näiteks lapse sünd, elukoha vahetus, abiellumine, tõus ametiredelil jms.) kui negatiivseid (nagu näiteks lähedase inimese kaotus, lahutus, lahkarvamused peres jms.), seda suurem oli stressitase ja seda rohkem esines ka mitmesuguseid kehalisi haigusi. Inimesed on erinevad ja see, mis ühele on stressoriks (näiteks vabakutselisena töötamine), võib teisele olla stressist vabastav. Psüühikale avaldavad nii positiivsed kui negatiivsed sündmused ühtemoodi mõju, need nõuavad meilt kohanemist. Seepärast ei soovitata planeerida liigselt sündmusi lühikesele eluperioodile, kuna lisaks planeeritud sündmustele võivad meid tabada ka ootamatused kuhjates nii stressi kriitilise piirini.
Me kardame positiivseid elumuutusi, kuna sellega kaasneb sageli ka suurem vastutus, suurem koormus, suurem seotus kellegagi või millegagi. Jõudmine suurema vabaduseni, rohkem aega ja raha omada võib olla ühtaegu nii köitev kui ka hirmutav, sest oleme sel juhul rohkem iseenda tõelise mina ja tunnetega silmitsi: kes ma olen, mida ma tegelikult tahan? Unistades „siidist ja sametist lillelõhnalisest lossist““, kogeme sageli hoopis suuremat turvatunnet oma „kalalõhnalise kasti, võrgu ja paadi“ seltis.
Miks me kardame muutuda? Isiksusliku arengu raskusi ja hirmu muutumise ees seletab lahti Binnie A. Dansby, hingamisterapeutide koolitaja Eestis, järgnevalt. Ta on veendunud, et me hoiame endas alal oma sünni kogemusest tulenevat hirmu. Kui naine rasestub, juba siis on tal teadmine ja hirm: sünnitus on valus, sünd on valus. Sünd ja surm on suurimad muutused meie elus.
Kui meie emadel algasid meid sünnitades esimesed tuhud, kui algas esimene suurim muutus meie elus, siis veensid enamus emasid meid, et muutus tuleb raske ja valus, et muutus on vaevaline, või koguni kogesime, et me põhjustame ise seda valu.
Algselt täis energiat ja erutust, sattus enamus meist sündides võõra inimese käte vahele, kes kõigepealt vaatas, ega meiega midagi valesti pole, ta oli hirmul, et kas me ikka hingame, siis võeti meid ja eraldati kuhugi võõrasse kohta, mis mitte millegagi enam ei meenutanud meile meie turvalist ühtekuuluvust oma emaga.
Sünnituse ajal on naine väga avatud, väga suure energiaga, erilise teadvuseseisundiga, kuid sageli selline seisund hirmutab, ta tahaks hoopis põgeneda. Alateadlikult meie keha mäletab selle suurima muutuse – sündimisega – seotud kõrgendatud energia seisundit ja sellele järgnevat shokki: valu, pettumust, kokkutõmbumist. Sellepärast siis, kui meie energia tõuseb, kui me tunneme end ülihästi, kui oleme astumas uusi samme oma elus, tekib meil sageli hirm, et sellele seisundile võib järgneda midagi ootamatut – kannatus, valu, shokk. Me kardame uuesti kogeda muutusega kaasnevaid tundeid, valu, ebamugavust, eraldatust. Loodetavasti sünnivad tänased lapsed vähem traumaatiliselt ja tunnevad vähem hirmu muutuste ees.
Ütleb meie vanasõnagi, et pill tuleb pika ilu peale ja meie vanavanemad on meid manitsenud, et liiga palju head korraga pole hea. Kui aga tahetakse oma elus edasi liikuda, oleks hea tegeleda oma sünniperioodist pärit hirmuga – oleks hea oma sünnikogemus ja lapsepõlv uuesti „läbi mängida“, või sellest „läbi hingata“. Seda võimalust pakuvad erinevad meetodid (psühhoteraapia, meditatsioon, hingamistehnikad, jms.).
Hirm uue ees on loomulik osa arengust
On tavaline et üks osa meie isiksusest tahab minna edasi, teine osa aga töötab sellele vastu. Me kaitseme ennast sügavamale minemast, kus on meie tunded – viha, valu, rõõm, kurbus, nii püüame vältida valu. Kui me aga surume alla oma nn. „negatiivsed“ tunded, surume alla ka „positiivsed“: rõõmu, naudingu, õnnetunde. Ainult lubades endal kõigepealt tundeid tunda, saab need lahti lasta. Isiksusena arenedes ja harjumuspäraseid käitumismustreid hüljates tunneme sageli hirmu, aga see on loomulik hirm: hirm tundmatu ees, mille pärast ei tasu jätta asju tegemata.
Hinge- ja kasvamisvaluga on nagu sünnitusvaluga, see on vajalik valu, avanemisega käib see sageli kaasas, see on hea valu, millel on kindel eesmärk. Tähtis on meeles pidada, et enamasti on tegemist valuga minevikust, mida on täiskasvanuna turvalises keskkonnas turvaline kogeda. Kui turvalises ümbruses lubad oma tunnetel välja tulla, kui saad neid teistega jagada, siis hakkab kohe kergem, inimestega tekib suurem lähedus ja maailm saab selgemaks.
Tore jutt üksikindiviidi arengu tõuke-või takistusjõust. Hirm võib olla ka ürgne ja vajalik igapäevaelu kaitsereaktsioon, mis ohjab kõikehävitavat mõistust. Mägi koosneb ju kivikestest ja mäge ümbritseb keskkond, mis ei allu ainult mäe tahtele. Kui sünd ja surm on hirmuallikad, siis miks ei võiks elada rahulikult kulgedes, lihtsalt olles? Milleks pidevalt sunduslikult muuta/muutuda? Hirmuvaba arengukeskkond on unistus. Sest seda rahale ja võimutäiusele suunatud ‘edukas’ ühiskond kohe kindlasti ei soosi ega luba. Me oleme valdavalt tuimad ehituskivid, mitte salapärane algallikas. Kahjuks on meile jäetud näiline võimalus end ‘vabaks’ hingata.:)
loomulikult kruntideks,noori peresid vallas kui palju,kes ehitada võiksid
Vald müüb hulgi odavalt kortereid. Juba pikka aega. Keegi ei taha. Maad ehitamiseks kõik kohad täis. Kui noor tahab ehitada, siis maatüki leiab igast külast. Selleks ei pea Karja külast soomlase käest tema lagunenud kinnisvara kallilt ostma ja lammutama. Nii võiks iga lagunenud hoone osta, lammutada ja noortele või vaestele kinkida. Miks siis vahet teha? Lagunenud ja ohtlikke hooneid kõik kohad täis.
Mõned volinikud vaatavad ainult rahanumbreid, ärimehed, mis teha.
Aga seal, kus on inimeste elud ja tervis ohustatud, tuleks kasvõi peale maksta asja ohutumaks muutmisel.
Loodaks vaid, et seal midagi ennem ei juhtuks, kui see ükskord soomlase poolt lammutatud saaks. Fakt on aga see, et aasta-kahe jooksul seda kindlasti ei juhtu, ilmselt ei juhtugi kunagi.
Vallavalitsusele tehti pakkumine soomlase poolt, osta see 6000.- €, mis on sisuliselt krundi hind. Koht on muidugi hea.
Loe artiklit. 6000 eurot ei ole lõplik hind, lisandub 40 000 eurot lammutamisele. Osta ise ära, ilus koht ju!
Ka Aste asulas on üks maja,mille omanikku (Tartus registreeritud firmast),ei suuda vald leida.Lihtsalt ei suuda kindlaks teha isikut ja üles otsida!Maja on ,,poolvalmina”seisnud ,üle 10 aasta. Põhimõtteliselt saab keldrist-läbi kolme korruse,katuselt välja.Nii läbi on kõik.Ehitis asub kooli,lasteaia,kaupluse vahetus läheduses.Seal käivad aastaid koos lapsed,vanuses 5-25aastat.Poppi panemas,suitsu tegemasjne.Keegi midagi ette ei võta,enne ,kui on juhtunud seal majas mingi õnnetus.
Rämbo katusel, nui käes ja kohe läheb andmiseks. Mida ronid katusele ja annad halba eeskuju, hoiatussildid on ju üleval!
Halenaljakas lugu, sm volinik on lihtsalt prillid koju unustanud.
no on ikka vahe ka,kas korraliku asukohaga krunt või lagastatud korter osta.Tegin ainult ettepaneku,kulla hämarik,milleks ärrituda.Selge on see,et seeeeeee soomlane küll sellega mitte midagi mõistlikku ette ei võta,see on päris selge.Aga see monstrum on juba vähemalt 25 aastat kohalikele lastele ohuallikaks olnud.
Noh leisi lapsed ja teised ka, huvitav koht ju, miks mitte nüüd kõik seilusturismi sinna harrastama minna, tänan artiklit selle huvitava info eest
See pilt endisest vallavolinikust on ikka hirmutav küll. Ta võikski selle kaikaga sinna valvesse jääda, siis ei tule ükski laps sinna ronima.
Mis seis linna kolemajadega? Neid siin päris hulgi. Leisis vähemalt üritatakse midagi, Kuressaares laiutab Mäeker ainult käsi.
Siiski on valdasid, kes hoolivad oma inimeste, sh laste, turvalisusest. leisi võiks eeskuju võtta. Leisi paneb kõik exelisse, kui kasumlik pole, jääb ära.
http://eestielu.delfi.ee/laanemaa/elu/laane-nigula-vald-ostab-5000-euro-eest-soomlasele-kuuluvad-tondilossid-et-need-lammutada?id=73218265
Mitukümmend aastat pole Leisi vald ja selles töötavad ametnikud sealsete laste turvalisuse pärast südant valutanud. Enamik töötanud seal aastakümneid. Nüüd, kus lapsi hoopis vähem, järsku kõik nii murelikud.
kas too soomlane tõesti riisus oma maja katuse ja osa kṍrgemaid tahvleid vee l pooleldi peal – arvan, et selle asja ümber tuleb veel segadust
Huvitav, kui hoonetega midagi ette ei võeta, kas ei saaks neid peremehetuiks tunnistada? Ja kui peremees kraaksuma hakkab, trahv kaela hooldamata ja ohtliku hoone eest? Vald saaks raha ja peale trahvi maksmist lammutaks omanik ise asja ära või laseks külma närviga peremehetuks tunnistada ja vallal tegutseda lasta.