Uurimus: pea kõik spikerdavad (7)

Maikuus valminud uurimistöö tulemusena selgus, et enamik õpilasi Saaremaa ühisgümnaasiumi põhikooli- ja gümnaasiumiklassides spikerdab ning mahakirjutamiseks kasutatakse väga erinevaid viise.

Ankeetküsitluse põhjal tehtud uurimistöö eesmärk oli teada saada, kui paljud SÜG-i põhikooli- ja gümnaasiumiosa õpilased tegelikult spikerdavad. Kuna ise kasutan sellist meetodit päris tihti, siis nüüd tekkis võimalus teada saada, kui palju, kuidas, miks ja milliste õpetajatega teevad seda teised õpilased.

Uurimistöö käigus küsitlesin anonüümselt SÜG-i 7.–12. klasside õpilasi. Laiali jagati 350 küsitluslehte, 144 põhikooli- ja 206 gümnaasiumiklassides, ning täidetuna jõudis uurimistöö koostajale neist tagasi 334: 140 põhikooli- ja 194 gümnaasiumiklassidest. Vastajate hulgas oli 191 tüdrukut ja 143 poissi.

Küsitluse käigus uurisin, kui tihti, mis tundides, kuidas ja kui sageli õpilased spikerdavad. Samuti huvitas mind, kui sageli on õpetajatele spikerdamisega vahele jäädud ja mis on olnud selle tagajärg. Lõpetuseks püüdsin välja selgitada, millistes ainetes spikerdatakse kõige rohkem ning kas uuringus osalenute arvates mahakirjutamine kunagi kaob või pigem süveneb.

Soov kergemini läbi saada

Küsitlusest tuli välja, et õpilaste jaoks pole spikerdamine lihtsalt viis, kuidas koolis kergemini läbi saada, vaid paljud uuringus osalenud arvasid, et see tuleneb sellest, et õpetajad annavad liiga palju korraga õppida ning kuna kõike ei jõua, siis tuleb kasutada spikreid. Umbes veerand küsitletuist arvas, et spikri kirjutamine on hea, kuna kirjutamisega jääb palju meelde ning seejärel pole vaja töö ajal maha kirjutada.

Uurisin õpilastelt, kui tihti nad spikerdavad. Alguses uskusin, et neid, kes üldse ei spikerda, on väga vähe, kuid välja tuli vastupidi. Samas on õpilasi, kes palju spikerdavad, mittespikerdajatest märgatavalt rohkem. Üle poole õpilastest spikerdab vahel või mõnikord.

Nendelt õpilastelt, kes üldse ei spikerda või vastupidi, kes tihti spikerdavad, uuriti, miks nad seda ei tee /teevad. Küsitletutel, kes üldse ei spikerda, oli võimalus valida järgmiste vastusevariantide vahel: “ei näe spikerdamiseks põhjust”, “olen läbinisti aus” või “kardan vahele jääda”. Valitud vastuste osakaal oli suhteliselt võrdne, kuid domineeris siiski vastus, et ei näe spikerdamiseks põhjust.

Uuringus osalenutel, kes vastasid, et spikerdavad tihti, olid järgmised vastusevariandid: “ei viitsi ise õppida”, “palju on õppida (ei jõua õppida kõike)”, “et saada paremaid hindeid” või “spikker on igaks juhuks, kui midagi ei tea / on ununenud”. Suurem osa vastas, et palju on õppida või spikker on igaks juhuks, kuid oli ka neid, kes ei viitsi ise õppida ning loodavad spikerdamise abil paremaid hindeid saada.

Millistes tundides peamiselt spikerdatakse

Uurimistöö teemat valides huvitas mind suuresti ka see, mis tundides õpilased peamiselt spikerdavad. Oma uuringus andsin vastajatele kümme vastusevarianti: eesti keel /kirjandus, matemaatika, füüsika, bioloogia, geograafia, võõrkeeled, keemia, muusika, ajalugu ja muu. Vastajad pidid valima kolm ainet, milles nad kõige rohkem spikerdavad. Neid aineid õpetatakse nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Kokkuvõtte tegin põhikooli ja gümnaasiumi osas eraldi.

Põhikooli vastuste seas olid ained, kus enim spikerdatakse, füüsika, bioloogia ja võõrkeeled. Suureks üllatuseks oli, et õpilaste arv, kes matemaatikas ja eesti keeles /kirjanduses spikerdavad, on väga väike. Gümnaasiumiosas spikerdatakse enim füüsikas, bioloogias, eesti keeles /kirjanduses ja ajaloos, kuid samamoodi spikerdavad matemaatikas vähesed. 10.–12. klasside vastanute seas oli valiku “muu” all mõeldud enamjaolt majandusõpetust.

Spikerdamist kasutatakse üldjuhul hindeliste tööde tegemisel või suulisel vastamisel. Viimastel aastatel on suurenenud ka eksamil spikerdamisega vahele jäänute arv. 2012. aastal tuvastas eksamikeskus riigi­eksami tegijate hulgas 22 õpilast, kes kasutasid eksami sooritamisel kõrvalist abi – seega jäi neil õpilastel 2012. aastal kool lõpetamata. (Koolielu, 2012).

Õnneks tuli küsitlusest välja, et SÜG-i põhikooli- ja gümnaasiumiklassides pole ühtegi õpilast, kes eksamite ajal maha kirjutaks. Suurem osa ankeedile vastanutest on spikerdanud peamiselt tunnikontrolli tegemisel, kuid oli ka neid, kes spikerdavad kontrolltööde ajal ja suuliselt vastates.

Uurimistöö koostaja andis uuringus osalenutele ette kõige populaarsemad võtted, kuidas maha kirjutada, ja soovis teada, millised neist on SÜG-is kõige levinumad. Valikus olid: telefon, õppematerjal, naaber, pinal, paberlipik, keha (st kätele/kehale kirjutamine jne). Uuringust selgus, et kõige rohkem kasutatakse telefoni ja õppematerjali. Kõige ebapopulaarsemaks osutus pinal.

Uuringus osalenute käest uuriti ka seda, kui sageli õpetajad neid spikerdamiselt tabanud on. Valikuvariandid olid: mitte kunagi, harva, mõnikord, tihti, peaaegu alati, alati.

Ükski õpilane ei vastanud “mitte kunagi”, “peaaegu alati” või “alati”, kuid päris paljud on mahakirjutamisega vahele jäänud mõnikord või tihti.

Millised on tagajärjed

Arvatavasti pole ühtegi õpetajat, kes ei pööra spikerdamisele tähelepanu, ning kindlasti tuleb mahakirjutamisega vahelejäänul arvestada teatud tagajärgedega. Uurimistöö koostaja sooviski küsitletutelt teada saada, kuidas käituvad SÜG-i õpetajad õpilastega, kes on spikerdamisega vahele jäänud. Uuringust selgus, et rohkem kui pooled vahelejäänud õpilased on saanud järeltöö. On õpetajaid, kes kaotavad õpilase vastu usalduse, ja on ka neid, kes töö ära võtavad ja selle mittearvestatuks loevad. Küsitlusest tuli samuti välja, et pole ühtegi õpetajat, kes annaks õpilasele lisaküsimusi.

Kindel on see, et spikerdamine ei kao koolidest mitte kunagi – see ainult süveneb. Uurimistöös küsisin ka SÜG-i õpilastelt, mida nemad arvavad – kas see kaob kunagi või hoopis süveneb. Vastused olid küsitlejale ootuspärased: rohkem kui pooled uuringus osalenutest arvasid, et spikerdamine ei kao, ja suur osa arvas ka, et see pigem süveneb. Neid õpilasi, kes usuvad, et spikerdamine kunagi koolidest kaob, oli üpris vähe.

Viimase küsimusena küsisin, kas nendel õpilastel, kes tahavad kunagi kõrgkooli minna, on plaanis ka seal maha kirjutada. Vastused olid oodatust paremad: enamik küsitletutest vastas eitavalt. Kahjuks oli siiski ka palju neid, kes kavatsevad seda teha.

SÜG-i 12.c klassi õpilase Laura Jürissoni uurimistöö juhendaja oli Marju Roberts.

Laura Jürisson, abiturient

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 567 korda, sh täna 1)