Samm edasi, kaks tagasi (7)

Kuressaare on väike ja kaunis linn, Saaremaa pealinn. Linnas registreeritud elanike arv on veidi üle 14 000 ja suvel kasvab elanike arv turistide arvelt rohkem kui poole võrra. Linn on koduks paljude erinevate elualade esindajatele, koht on hea nii laste kasvatamiseks kui ka inspiratsiooniallikaks kunstnikele ja kirjanikele. Kuid nagu igas paigas maailmas, on ka siin inimesi, kes vajavad vähemal või rohkemal moel teiste toetust ja abi.

Seoses Eestis käsil oleva protsessiga, mis näeb ette psüühilise erivajadusega inimestele hubasemate ja kodusemate elupaikade loomist, alustas AS Hoolekandeteenused 2015. a suvel Kuressaare linnaga läbirääkimisi 40 teenuskoha loomise osas.

Üks võimalik teenuskoht 20-le vaimupuudega kliendile vaadati välja Kuressaare linna Ida-Niidu elamurajoonis. Enne detailplaneeringu algatamist kutsus linn selle aasta maikuus kokku avaliku rahvakoosoleku. Kui Sõmera Kodu kliendid Kuressaare praeguse linnapea Madis Kallasega sama päeva hommikul kohtusid, lahkuti sõbraliku meele ja linnapealt saadud lubadusega, et Kuressaare linna on kõik oodatud, olenemata diagnoosist või nahavärvist.

Sama päeva õhtul toimunud avalik koosolek meenutas aga keskaegset nõiajahti. Lühikestele teemat tutvustavatele ettekannetele minult kui Sõmera Kodu juhilt ja AS-i Hoolekandeteenused direktorilt Karl Männilt järgnes valimatu sõnavalikuga rünnak psüühilise erivajadusega inimeste vastu. Kõige kurvemaks tegi asjaolu, et linnavalitsuse ametnikud, sealjuures sotsiaalosakonna esindajad, ei püüdnudki koosolekut ohjata ega omalt poolt head sõna erivajadusega inimeste kaitseks öelda. Pigem vastupidi: lisaks niigi tulisele ühepoolsele rünnakule valati lausa õli tulle.

Kogesin, et inimeste teadlikkus psüühilisest erivajadusest kui sellisest puudub täielikult või seda ei taheta lihtsalt tunnistada. Inimeste hirmud ja hoiakud on endistviisi tõrjuvad ja piiratud ning psüühilise erivajadusega inimeste suhtes peetakse ainuõigeks nende eraldamist muust ühiskonnast.

Inimlikult on ju mõistetav hirm ja teadmatus tundmatu ees, kuid inimese arengu üks komponent on ka oma hirmudele otsa vaadata ja nendega tegeleda. Kui kõik tundmatu, kõik haiged ja vanad, kõik nn normist erinev keskkonnast välja tõugata, võib ühel päeval juhtuda, et grupp oma arust õigeid inimesi ehitab endale ümber ühe lõpmata kõrge aia. Aga mis saab siis, kui keegi selles paradiisiaias sünnib teistsugusena, murdub või jääb lihtsalt vanaks?

Kuressaare ei ole ainus koht, kus hoiak erivajadustega inimeste suhtes sedavõrd negatiivne on, teema on üleval üle-eestiliselt. Ka meedia on kajastanud siin ja seal toimunud juhtumeid, kus inimeste hirmud on kokku põrganud sooviga kõigi inimeste elu paremaks muuta.

Psüühilise erivajadusega inimesed on valmis, nad on õppinud elama oma haigusega, õppinud elama iseendaga nii nagu nad on, ja panustama ühiskonna arengusse oma võimeid mööda, selleks vajalikku toetust ja tunnustust saades. Nüüd tuleb aga senisest veel enam selgitustööd teha teise poolega, inimestega, kes on elanud teatud moel roosade prillidega ja kes vajavad oma hirmudega toime tulemiseks ehk rohkem infot ja teadlikku selgitustööd.

Ma tahan uskuda, et lõpuks eestimaalased tulevad välja valikust olla hirmul tundmatu ees ja lähevad kõigele vaatamata edasi avatud ja toetava ühiskonnana. See on lihtne valik!

Arvamus ilmus juulikuus ajakirjas Vaimupuu

Helle Kahm, Sõmera Kodu juhataja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 721 korda, sh täna 1)