Sündmus maailma äärel (4)

Lühike Saaremaa suvi on oma viimasesse kolmandikku jõudmas. Sellesse suvesse on juba mahtunud trobikond spordiüritusi jalgpallist purjetamiseni, palju kultuurisündmusi, esietendusi ja muidugi ooperipäevad. Aga merepäevad, toidufestivali pikk laud, ralli ja uue sündmusena Ultima Thule maraton on alles ees.

Saarlasele on tükati dilemma, kas minna vaatama üht või teist, sest nii mõnigi kord juhtuvad mitmed huvitavad asjad olema ühel ajal ja metsa marjule ja seenele või randa tahaks ju ka jõuda. Aga selle kõige üle nuriseda oleks patt, sest kui igale üritusele leidus piisavalt osalejaid ja publikut, siis on kõik korras. Õieti ei saa ju Saaremaal toimuv suursündmus olla ainult saarlastele – meid on selleks liiga vähe. Ja iga asja toimumiseks just siis, kui see toimub, on oma põhjus.

Kuna Saaremaal on käimas just praegu Zoom8 paadiklassi maailmameistrivõistlused ja seda lugu kirjutasin ma suuremas osas stardilaeva kajutis, siis saan mere loksumisega vabandada seda, kui edasine mõnele lugejale päris meelepärane ei ole.

Aga esmalt tuleme mere juurest Meri juurde.

Oma ühes, saarlastele “Hõbevalgest” ehk vähem tuntud raamatus “Virmaliste väraval” viib Lennart Meri Kuressaares Tori kõrtsis kokku Kirdeväila avastanud Oliver Brunelli ja maailmakuulsa kartograafi Mercatori sõbra Johann Balachi. Viimasele mainis uue laeva saabumist Kuressaarde aga kõrtsitüdruk Kadri, kes sellega muutis kartograafi ajalugu. Kadri sellise tembu nimetas Meri kadrimänguks.

Saaremaa on hea koht kadrimänguks. Siia tahetakse tulla. Ja selleks, et tulla, peab andma põhjuse.

Palverännak maailma äärele

Kõik ettevõtmised ei pea olema klants ja lustipidu. Kuressaare linnavolikogu esimees võttis suvel ette palverännaku maailma äärele, Santiago de Compostelasse, sealt edasi Finisterra neemele, mis oli juba vanadel roomlastel tuntud kui maailma äär.

Sellise rännaku läbinud saarlasi on vähe. Kokku on neid inimesi maailmas aga miljoneid.

Umbes samal ajal võttis grupp Eesti Jaakobitee palverändureid ette rännaku Pärnust Saaremaa Püha Jakobi kirikusse. Palverännak Pärnu Jakobi kirikust Saaremaale Püha Jakobi kirikusse kestis seitse päeva ja kohale jõudis 12 palverändurit. Pühas näitasime neile käärkambri teisel korrusel asuvat kunagist palverändurite puhkeruumi.

Kaksteist palverändurit ei ole suur arv, aga näitab taas kätte võimaluse. Tahavad nemadki peavarju ja pole nendegi suu seinapragu. Tärne pole neil majutuseks vaja – iga kogukonnamaja, talu või kasvõi heinalakk on sobiv. Ja kaheteistkümnest võib saada 120 või 1200.

Maailmameistri­võistlused maailma äärel

Purjetamise maailmameistrivõistluste tulek Saaremaale ei olnud pime juhus. Ükskord pidid nad Eestisse tulema ja saarlased on varasemate suuremate purjetamisvõistluste korraldamisega seni kenasti hakkama saanud. Nii oli soovitajaid ja kaasaaitajaid.

Selline sündmus nõuab aga kohe igal rindel oma ala parimate tegijate abi. Abilisi on palju ka mandrilt ja piiri tagant.

Peateema on eestvedaja

Siit jõudsime võtmeküsimuseni. Jalgpalliässal on raske saada Saaremaale purjetamise MM-i ja rallikorraldajal ei pruugi jälle palverändurite maale toomine õnneks minna. Seega on kadrimängu esimene vaatus, et Saaremaal on sündmusega seotud vähemalt üks selle valdkonna tõsine tegija ja eestvedaja või suuremate ürituste puhul väike meeskond.

Kirglik kalamees Aivar Sõrm pani käima kalapüügivõistluse Koslep, entusiastlik merisportlane Meren Tamm korraldas oma meeskonnaga Laimjalas juba kolmandat korda aerutamise ja orienteerumise huvitava koosvõistluse ning orhideeraamatute autor Tarmo Pikner on orhideefestivali vaimne isa ja Andres Paas on aastaid olnud kammermuusikapäevade eestvedaja. Aga neid on veel palju, olgu selleks Tõnu Vaher ja tema jooksuvõistlused või keegi teine oma eriala entusiast.

Mingi mastaabi juures ei saa üritust korraldada enam väikese tiimiga ja kodukootult. Siis peavad appi tulema kasvõi tegijaid mannermaalt. Ooperipäevad elasid selle muutuse üle üheksa aastat tagasi, kui Eesti Kontsert esimest korda õla alla pani. Ja asi kasvas edasi.

On tore, et inimesed tahavad Saaremaal suvitada ja hakata siin asju tegema. Hannaliisa Uusma Triigi Filharmoonia on sündinud just nii.

See kõik on kadrimäng. Peab olema keegi, kes käib välja või korjab üles idee või võimaluse, tema ümber peab olema meeskond, kes selle ära teeb ja mõnikord on mängus ka suur tegija juhus.

Sündmuskorraldus kui elatusallikas

Eestvedajatest üksi on vähe. Varem või hiljem kasvab suurem ettevõtmine üle oma ala entusiastide võime protsessi hallata. Siingi peavad appi tulema oma ala professionaalid. Zoom8 MM pakkus selles osas just Saaremaal positiivse üllatuse – meil on väga häid fotograafe ja multimeediainimesi ning saarel on väga asjalikke sündmuskorraldajaid.

Palju on aga ka õppida. Eriti traditsiooniliste turismiettevõtete nagu restoranid ja hotellid koha pealt. Kui inimene mingi konkreetse ürituse, näiteks ooperipäevade pärast saarele tuleb, siis miks ta peaks sinu restorani sööma tulema? Ta läheb naaberrestorani. Mina küll ei märganud ooperikülastajaid, kes oleks lossihoovis ooperikohvikus praadi puginud. Aga kui palju oli meil restorane, kes pakkusid Poola ooperi puhul Poola toite ja seda ka välja reklaamisid?

Saaremaal on asjad veel head. Hiiumaal sattusin Muhu väina regati ajal Kärdlas sadamalähedasse pitsarestorani, kus peale kahe jahi meeskonna saabumist lõppes pitsataigen. Ja oleksite näinud restoraniomaniku silmi, kui ta kuulis, et siinsamas sadamas on tuhatkond näljast purjetajat.   Mõtlesin, et probleem on selles, et infot ei ole. Ja valesti arvasin. Sealsamas, restoranist üle tee oli kenasti Hiiumaa suveürituste plakat, kus Muhu väina regattki kirjas.

Tuleb aru saada, et ürituse korraldaja ei tee üritust sageli üldse raha pärast. Ja kui ta siis palub, et teeme koostööd ja sina majutad meie üritusel osalejaid veidi soodsamalt, siis sellise jutuga suvel välja tulla on pühaduse teotamine. Tee sügisel, siis on teine tubakas. Aga suvesaarlane on sügisel juba pealinnas ja teeb selle asja seal.

Kui nüüd sügisel majutuskoht tühjana seisab, siis tee ise see üritus, mis rahva kohale toob. Iga kant võiks leida endale sobiliku kadrimängu.

Mängis   Lennart Merigi meiega kadrimängu oma “Hõbevalge” loomisel. Ja Raul Talvik kirjutas sellele jätku. Ja Rasmus Kagge on kui Mercator, kes selle siinse maailmaääre maratoniks vormib, septembris.

Samal ajal kurdab mulle üks põline kodu-uurija Lääne-Saaremaalt, et 20. septembril on Bellingshauseni sünniaastapäev ja seda võiks näiteks matkaga tähistada. Arvatavasti mahub septembri nädalavahetusel saarele juba nii maratoonareid kui ka matkajaid. Kas sealkandis ei ole tõesti ühtegi ettevõtjat, kes tahaks majutada ja toitlustada paarisadat matkajat?

Saaremaal ei ole puudu ehitistest: betoonist ja terasest. Meie kitsaskoht ei ole infrastruktuur, vaid inimesed. Maailmameistrivõistlused, palverännuteed, linnuvaatlustalgud, orienteerumismängud ja muud huvitavad ettevõtmised kogu perele.

Siin jõuame taas selle peateema ehk asjatundliku säde­inimese juurde. Küllap meie linnuvaatlejad teavad, kuidas kutsuda saarele linnuvaatlejaid, ja purjetajad teavad, kuidas kutsuda saarele teisi purjetajaid, ning on neidki, kes teavad teed palverändurite juurde. Laseme neil asja planeerida ja reklaamida. Aga need, kes teavad, kust saada lauale suitsulesta, kus pakkuda lakas magamist ja hoidku selle eest, kuidas näljasele matkamehele, kui vaja, ka öösel kell 1 süüa pakkuda, on veelgi vajalikumad, sest kui ürituse korraldaja ka sellega tegelema hakkab, siis jääb see asi kindlasti tegemata.

Maailmameistrivõistluste juurde tagasi tulles. Meil on väga häid võistlusametnikke, kes suudaksid korraldada igal aastal saarel ühe suure purjetamisvõistluse. Ja loodetavasti leidub ka edaspidi häid toetajaid ja koostööpartnereid, sest ainult nii saab teha ilma piletimüügita sündmust.

Jaanis Prii

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 565 korda, sh täna 1)