Tõllustes tõmmati kopaga lahti kiviaja matusepaik

SÄILMED: Osteoarheoloog Liivi Varul puhastab Tõlluste II matust enne selle pildistamist. JAANA RATAS

SÄILMED: Osteoarheoloog Liivi Varul puhastab Tõlluste II
matust enne selle pildistamist.
JAANA RATAS

Tõllustest, talunike Jaan ja Anne Kiideri lihaveiste lauda tagant, leiti kahe inimese säilmed, mis võivad pärineda kivi- või pronksiajast. Olenemata säilmete lõplikust dateeringust, on need Eesti kontekstis unikaalsed ja suure teadusliku väärtusega.

Matuste iidsele vanusele viitab nende asukoht maastikul ning viis, kuidas surnud hauda olid sängitatud.

Riido Ökotalu peremees Jaan Kiider rääkis Saarte Häälele, et matmispaigad tulid välja lauda taga loomade söötmisplatsi silumistööde käigus. Kui pinnast pealt veidi ära kooriti, ilmusid lagedale üksikud luud ja esimene matmiskoht. Kiiderid helistasid Saaremaal suvitavale arheoloogile Marika Mägile, kes tuli kohale ja puhastas matmiskoha.

Haruldane leid

“Paraku olid seal ainult allapoole põlve sääreluud puutumata, teised olid kopaga segamini tõmmatud,” rääkis Kiider. Paar päeva hiljem tuli samade kaevetööde käigus esimesest hauast viis meetrit kaugemal välja teine. Tööd jäeti seisma ja Marika Mägi käis teist korda kohal. Seekord õnnestus tal enam-vähem dateerida ka matmise aeg, praegusest vähemalt 4000 aastat tagasi.

Leiust anti teada muinsuskaitseametile ning pärast dr Marika Mägi läbiviidud esmast matuste fikseerimist toimusid leiukohas ülemöödunud nädalal arheoloogilised uuringud.

Saarte Häälele ütles kiviaegseid matuseid uuriv arheoloog Mari Tõrv, et igal juhul on tegemist väga haruldase leiuga. Nimelt kaevati kiviaja küttide-korilaste matust Eestis viimati 2006. aastal Tartu lähedal Veibris, nöörkeraamika perioodi ehk esimeste maaviljelejate matust aga paar aastat tagasi Narva-Jõesuus. Vanema pronksiaja (algus umbes 1800 eKr) matuseid on Tõrva sõnul Eestis praegu teada vaid neli.

Vaja veel uurida

Luid ja väheseid leide säilitatakse edaspidi Tartu ülikooli arheoloogia- ja osteoloogia kogus. Tõrv selgitas, et luudes on peidus tohutu väärtuslik info. Ka matuste lõplik dateering saadakse luude abil radiosüsiniku meetodiga. Samas ei lubanud luude füüsiline seisukord esialgu kindlalt öelda maetute sugu. Nii nende sugu kui ka vanust täpsustavad uuringud seisavad alles ees.

Nende matuste üks märkimisväärne tunnusjoon oli kividest hauavooderdus, mis on Eesti oludes erakordne. Ehkki haualohk kaevati lõpuni läbi, hauatäites olnud kive Tartusse kaasa ei võetud, need dokumenteeriti kohapeal.

“Arheoloogiliste kaevamiste käigus uuritakse läbi kogu pinnas, milles on muistse inimtegevuse jälgi, on need siis haualohud, tuleasemed vm. Paraku on arheoloogilised kaevamised oma olemuselt muistist hävitavad. Ent just seetõttu võivad neid läbi viia spetsialistid, kes teavad, mida ja kuidas muistisest üles täheldada,” selgitas Tõrv.

Ehkki osa Tõllustes asuvast matmispaigast on nõukogudeaegsete ehitustöödega arvatavasti lõhutud, tuleks matmispaika tagasi minna, et välja selgitada, kas säilinud matuseid võib maa all veel olla. Kes ja millal seda teeb, sõltub aga osalt luude dateeringust.

Arheoloog jagas kiidusõnu ka maaomanikele, kes teavitasid leiust muinsuskaitset ja arheolooge: “See teeb arheoloogi ja muinsuskaitsja rõõmsaks, et on inimesi, kes teavitavad oma leiust õigeaegselt ja eeskujulikult.”

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 182 korda, sh täna 1)