Kui loen jälle uudiseid praamisabadest, meenub hoopis üks anekdootlik lugu koolipõlvest, mida meie peres aeg-ajalt ikka ja jälle räägitakse.
“Lapsed, kas teile meeldib koolis käia?” küsib klassilt nõudlik, aga lõputult heasüdamlik õpetaja Silvi Silem.
“Jaa-aaa!”
Mina, Viktor Kingissepa nimelise Kingissepa 1. keskkooli 1.a klassi õpilane, tõstan käe.
“Neeme, miks sulle meeldib koolis käia?”
“Sest… siis ei pea emaga lihasabas seisma.”
Lapsepõlve lihapood (kauplus Lemmik!) oli kahtlemata tüütumaid ja igavamaid kohti, mida annab välja mõelda. Tohutult pikk looklev järjekord, jalalt jalale tammuvad inimesed sama tuhmide nägudega nagu nailonjoped, mida nad kandsid. Ainsaks meediumiks kolletuval paberil looma-, sea- ja lambaliha raamitud raieskeemid luitunud seintel – nende korduv ülelugemine oligi kogu ajaviide. Ükski nutitelefoni-põlvkonna laps ei suuda seda olukorda ette kujutada.
Vahel sai täiskasvanute vahelt läbi piilutud. Tühjas klaasvitriinis lebasid tavaliselt mõned sinakad seajalad. Aga rahvas seisis ja ootas vorsti, mida ometi pidi tulema. Otdelnaja või Doktori, mis seal vahet – peaasi, et vorst. Ja alati ilmus välja mõni veteran, keda teenindati väljaspool järjekorda. Kohalikud kommunistid ja muu privilegeeritud seltskond sai kaubad kätte “leti alt”. See tähendab, et poesappa neil asja polnud.
Hea kolleegi Rein Veidemanni hiljutist arvustust parafraseerides: absurd, aga just niisugune nõukogude elu suuremalt jaolt oligi. Poesabad käisid kokku defitsiidiga. Loodetavasti on need ajad igaveseks möödas.
Praegusaja inimene muutub kannatamatuks isegi siis, kui tema ees seisab kolm kaaskodanikku. Lastest rääkimata. Seda enam pälvib tähelepanu, kui kuskil pikemat ootamist nõudev järjekord tekib. Kohe tekib hoogne arutelu, miks midagi sellist tekkinud on ja kuidas seda lahendada.
Kaks levinud saba on seotud transpordiga. Ummikud suuremate linnade tipptundidel või teeremontide tõttu ning praamijärjekorrad. Viimased ületavad tänavusuvist uudistekünnist ootuspäraselt varasemast sagedamini. On omamoodi interregnum. Vana süsteem on nähtavalt lõpetamas, uue suhtes valitseb järjest kasvava ärevusega seotud ootus.
Ega mandril neist praamiasjadest sageli eriti sotti saadagi, mida näitab kasvõi seegi, et paljude meelest, kes mõne aasta jooksul korra suvel saarde käivad, on praamisaba justkui teatav osa reisiromantikast. Mõtle vaid, mitu tundi pidu eelsoojenduseks. Päike paistab, jäätis maitseb hea. Kes roolis pole, võib endale õllegi lubada. Kohvikust ja poest saab nosimist. Mis see natuke ootamist siis ära ei ole.
Tegelik elu on aga romantikast muidugi sama kaugel kui lõbustused lihapoes konutavast nõukogude lapsest. Lisaks puhkusele käib ju argielu – kohustused ja ajalised kokkulepped, millest tuleb kinni pidada. Needsamad “romantikudki” hakkavad Kuressaarde jõudes nõudma teenuseid, mille eest on võib-olla ette makstud.
Väike segadus uutele laevadele üleminekul on mõistetav, aga suurema jama korral hakkavad pead lendama. Ja mitte ainult üks. See, kas keegi saab trahvi või mitte, pole tähtis. Esmajoones on oluline toimiv ühendus. Ning riik võib olla enam kui kindel, et ajakirjandus hakkab hoolsasti välja nõudma kõiki tulusid-kulusid, mis parvlaevaühendusega kaasas käivad. Sest lubati soodsamat ja läbipaistvamat.
Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik
Loading ...
Lisa kommentaar