Meie kõigi südameasi (5)

Väikese väina tulevik on kõigi saarlaste ja muhulaste mure, kogu Eesti mure.

Vaatamata sellele, et kõik asjasse puutuvad ametkonnad tunnistavad, et Väikese väina elukeskkonna olukord muutub kiiresti halvemaks, tõmbuvad kõik tagasi, kui parandus- ja sekkumisettepanekuid teha. See teeb kurvaks.

Ehkki 120 aastat on üks äärmiselt tähtis töö, tammi­avad, tegemata jäänud, raiub maanteeamet endale kindlaks jäädes, et väina kinnikasvamine on keskkonnaprobleem ja nemad ei vastuta. Keskkonnaministeerium teatab aga, et tammiavad on maanteeameti asi korda ajada. Ametkonnad käituvad nagu Tatikas ja Vesipruul, kes koeraraibet üle aia loobivad.

Miks 18-meetrised avad?

Juba 100 aastat on igal kümnendil olnud keegi, kes on näidanud initsiatiivi ja teinud ettepanekuid Väikese väina kinnikasvamise probleemi lahendamiseks.

Esimene ajaleheartikkel selle kohta – mille otsis välja Orissaare ajalootoimkond – ilmus juba 1908. aasta 5. veebruari Päewalehes. Koguva ja Väikese väinaga piirnevate külade kalurid nõudsid, et tammiga midagi ette võetaks, kuna see blokeerib kalade rände ja mõjutab kalasaaki. Paraku pole selles osas tänaseni midagi ette võetud.

Selle probleemi lahendamist ei saa enam edasi lükata: mida kaugemasse tulevikku me selle vajaliku töö jätame, seda kallimaks osutub praeguse otsustamatuse tagajärgedega tegelemine järgmiste põlvkondade jaoks.

Me ei taha ju, et meie saarte vaheline väin muutuks kinnikasvanud mülkaks. Saab ju see protsess igal aastal hoogu juurde. Pindala, mida me veepiirina kaotame, on juba praegu mitukümmend hektarit aastas.

Selleks, et väinatammi avade rajamine tõstetaks madalast kõrge prioriteetsusega tegevuste hulka ning need plaanid saaks kuueaastasesse veemajanduskavasse sisse kirjutada, korraldasime mullu käsitsi kirjutatud allkirjade kogumise kampaania. Kuigi tulime oma ettepanekutega välja õigeaegselt, nendega ei arvestatud.

On öeldud, et tammiavadest poleks erilist kasu. Põhjus, miks nende avade rajamist negatiivses valguses nähakse, peitub 2007. aastal Muhu vallavalitsuse korraldatud hankes ja hanke võitja, Tartu ülikooli mereinstituudi tehtud uuringus. Mina kui optimist loen sellest uuringust välja, et nendest avadest oleks väga suur kasu: tavatingimustes on veevahetus lausa kuni 15%. See on ju tublisti parem tulemus kui null! Paraku näeb ministeerium asja hoopis teisiti: et see 15% pole piisav.  Ometi oleks veevahetus ekstreemtingimustes ju palju kordi suurem. Kui Hiiumaa poolt lööb lahe­sopi vett täis, nii et see on tammiga triiki – kujutage ette, kuidas see veemass läbi tammiavade surutaks, milline veevahetus toimuks. Loomulikult jõuab see välja suurde merre ja uhub kaasa kõik ettejääva.

Peamine probleem selle hanke ja uuringu juures on, et lähtealuseks võeti see, et tammile on kunagi sügaval nõukaajal planeeritud 18-meetrise läbimõõduga sildavad (need pidanuks tulema sinna, kus praegu on ehitatud tammi kaared). Miks just 18-meetrised ja millised oleks alternatiivid, pole aga kuskil kirjas.

Mõjutab kogu piirkonda

Tookord hanke korraldanud Muhu vallavalitsus püstitas küsimuse: kas kaks 18-meetrist sild­ava parandavad Väikese väina ökoloogilist seisundit? Selline kitsendav küsimuse püstitus keeras sassi kogu uuringu mõtte – kuna teadlaste grupp otsiski vastust just sellele küsimusele, said tulemused just niisugused, nagu said.

Küsimus võinuks hankes olla püstitatud hoopis nii: mis tegevusi ja toiminguid tuleks teha, mis aitaksid Väikese väina seisundi kiiret halvenemist pidurdada ja sealset olukorda ehk paremaks muudaksid.

Töötame selle nimel, et Väikese väina probleemi teemal teadlaste hinnanguid koguda.

Tutvustasin 2007. aastal korraldatud hanke võitja uuringut samuti hankel osalenud TTÜ meresüsteemide instituudi juhtivale spetsialistile Jüri Elkenile. Tema hinnangul esineb uuringus mitmeid probleeme. Nii kaalukaid otsuseid nagu tammiavade mitterajamine ei oleks õige teha vaid ühe hinnangu alusel.

Veevahetus ei ole siiski ainuke vajalik eesmärk, mida nende avadega saavutada. Olulised eesmärgid on ka kalade ränne, nende koelmute võimalik taastumine. Need avad oleksid olulised kalurite jaoks, mõjuksid hästi turismile ning oleksid ka merepääste seisukohalt väga tähtsad.

Olgugi et tegemist on juba vana keskkonnaprobleemiga, ei vaevu ministeerium mõistlikult argumenteerima ega näita üles soovi aidata, vaid on asunud tammiavade-mõtet juba eos ründama. Kasinuspoliitikas üritatakse iga probleemi oma õlult maha kloppida.

Ministeeriumi esindajad on oma suhtumist väljendanud mitmel koosolekul. Imestama panid minister Pomerantsi väljaütlemised, et tema on Rakvere mees ja teda Väikese väina elukeskkond ei mõjuta. On näha, et keskkonnaminister pole Väikese väina tammi peal väga ammu viibinud ja tammiga seonduvatesse probleemidesse süüvinud. Nii ei saa ministeeriumiga sisulist dialoogi ju pidadagi.

Järgmise sammuna kutsume ministeeriumi esindaja koos ministriga Ida-Saaremaale külla, et nad saaksid lähemalt Väikese väinaga tutvuda ja end seal valitseva olukorraga kurssi viia. Räägime suud puhtaks ja vaatame, mis lahendusvariandid laual on.

Olen küsinud sillaehitusekspertidelt suusõnaliselt arvamust, kui palju ühe sildava ehitamine võiks maksma minna. Nende vastus kõlas: maksimaalselt kolm miljonit eurot ava. Hind sõltub lahendusest, lahendusi ja võimalusi on aga väga palju. Aga praegu puudub hinnakalkulatsiooni aluseks projekt. Ministeerium väidab, et kaks sillaava lähevad maksma 10 miljonit eurot – ilma et oleks asja täpsemalt uuritud! Jääb mulje, et ei viitsita teemaga tegelda. Väikese väina asjaga tegelemine on poliitiline otsus.

Kutsun üles kõiki saarlasi ja muhulasi võtma vaevaks leida see paar minutit ja anda internetilehel www.rahvaalgatus.ee (“Väikese väina elukeskkonna tervendamise eest!”) allkiri, toetamaks tammiavade rajamist.

Kui meie häält lõpuks kuulda võetakse, mõjub see hästi Väikese väina veevahetusele, kalandusele, toob kasu turismi arengule ja piirkondlikule arengule tervikuna. Kolm Ida-Saaremaa omavalitsust koos initsiatiivgrupiga on saatnud kõikidesse postkastidesse 10 000 infosedelit koos juhendiga, pakkudes võimalust aidata.

Jätkem tulevastele põlvedele vähemalt samasugune, kui mitte parem elukeskkond. Inimese tekitatud keskkonnaprobleemi saab lahendada ainult inimene ise.

Heiki Hanso, MTÜ Väikese Väina Selts juhatuse liige