Indrek Hioväin – maapoiss superautode kiires maailmas

SUUR RATTAFÄNN: Indrek Hioväin on lapsest saati armastanud jalgratastega tegeleda. MAANUS MASING

SUUR RATTAFÄNN: Indrek Hioväin on lapsest saati armastanud jalgratastega tegeleda.
MAANUS MASING

Koenigseggi ratastel hübriidrakettide ehk maakeeli maailma vingeimate superautode inseneride tiimi kuuluv Indrek Hioväin on tagasihoidlik noormees. Sõidab “vana saraga”, nagu ta ise ütleb, ja liigub ringi, pigem nina maa kui taeva poole.

Sel kevadel kaevas ETV saade “Pealtnägija” Rootsi superautode tehase kaitsvate seinte vahelt välja noored andekad Eesti insenerid ja tõi nad avalikkuse ette. Nende seas oli ka Saaremaalt pärit Indrek Hioväin.

Üheksa kuud Lõuna-Rootsis elanud ja töötanud Hioväin pääses Christian von Koenigseggi juurde tööle tänu õnnelikule juhusele. Eesti tudengivormeli endine kapten Kristjan Maruste võttis tuntud mehel Viinis toimunud konverentsil kokku trehvates nööbist kinni ja pakkus talle “maailma parimateks” töötajateks Eestis tudengivormeli ehitusel kaasalöönud noori.

Töö otsiski tegijat

Kuna Koenigsegg otsiski parasjagu insenere, kes oskaksid kasutada programmi nimega CATIA, ja Eesti poisid just selle programmiga Tudengivormelis töötasid, tuli neil saata CV ja mõned pildid varem tehtud töödest. Edasi käis asi kähku.

Indreku töö on superautode juures kõik, mis puudutab hüdraulikat. Koenigseggi superautodel liiguvad uksed, kapott ja tagatiib automaatselt hüdraulika abil. Aerodünaamika poolelt on Indreku rida see, et tagatiiva konstruktsioonide mehaaniliselt liikuvad osad sõidul esinevatele koormusolukordadele vastu peaksid.

Igapäevaselt millegi uue leiutamist tööpostil pole. Kui midagi on tarvis ekstra teha, siis on see mitu nädalat ette teada. Tavaline tööpäev on selline, et lähed tööle, istud arvuti taha, võtad koostatava mudeli või detaili lahti ja hakkad seda ilusamaks ja funktsionaalsemaks tegema, millele järgneb jooniste vormistamine. Töös on paar autot korraga. Indrekul ongi käsil kaks supersõidukit, üks neist 1479-hobujõuline Regera, mille tootmisvalmiduses mudelit tänavu Genfis esitleti, teine aga Agera RS. Mõlemad on tulised tegijad. Kui Regerast rääkida, siis sellele annab jõudu topeltturboga viieliitrine V8 bensiinimootor, mille võimsus on 1085 hobujõudu. Lisaks on superauto varustatud kolme elektrimootoriga, mis viivad koguvõimsuse 1479 hobujõuni.

Koenigseggi väitel kulub Regeral nullist sajani kiirendamiseks vaid 2,8 sekundit, tippkiiruseni 400 km/h jõuab auto  20 sekundiga. Ehkki kliendid saavad paljuski kaasa rääkida, ei ole neil võimalik utoopiliseks minna. “Valdavalt, mis nad teevad, on see, et jooksevad oma värvilahenduse sedelitega majas ringi,” räägib ta. Küll vaatavad neid päikse käes, küll toas lambi all. “Kui on klient, kes tunneb, et tahab olla veel eksklusiivsem ja erilisem, kui keegi teine – mõni naftašeik – ja ta on nõus ekstravagantsuse eest palju raha lisaks maksma, on ettevõte valmis vastu tulema.”

Vahel tabab Indrek end mõttelt, et võib-olla tullakse klientidele liiga palju vastu. Seda juhul, kui esialgu plaanitud muudatuste ja juhtkonna rutakate otsuste tõttu lisandub ümberdisainimisse liigselt tööd, mis pärsib uue auto sujuvat arenguprotsessi. Samas on iga klient tähtis. Ka see, kes tahab autole lisatriipu või -kühmukest, sest kord Koenigseggi ostnud inimesest võib saada klient, kes tahab ka uut arenduses olevat mudelit.

Ülearu suurt prohmakat pole Indrekul seni ette tulnud. Üks väiksem aps talle siiski meenub. “Radika jahutuskoja õhusuunaja projekteerimisel sai logo suunaja kujupindadest lähtuvalt detaili peale paigutatud. Siis tuli välja, et autot tagant vaadates jäi logo disainerite arvates valepidi.”

Iva oli aga selles, et logo ei pidanud kõnealusele detailile üldse tulema. “Allhankijaga sai kokku lepitud, et logo kaotatakse sealt pealt ära ning sellest tulenevalt logo asendit detailil ümber ei pööratud, tehti uued joonised, anti tellimus sisse ja kui detailid kohale jõudsid, oli logo seal ikka olemas,” selgitab noormees. “Siis ta niimoodi oligi seal, valepidi, ja ma mõtlesin, et miks ometi?!” Samas oli see nii pisike asi, mida tavaline inimene ei näe ja vaatagi. Detailifriik saab aga kohe aru.

Kuna töö on Indrekul istuv, üritab ta vähegi vabamal ajal veidi rohkem liikuda. Jõusaalis käib ta vahelduva eduga 16–17-aastasest peale. Samuti meeldib talle poisikesepõlvest saati rattaga sõita. Vahelduseks jõusaalile käib Indrek jooksmas ja reedeti mängitakse kolleegidega jalgpalli. Lisaks on päevakorda kerkinud rannakäsipalli trennid. “Christian von Koenigseggi naine oli väga entusiastlik, et ettevõtte tiim saaks kokku pandud, ja nii olemegi trenni teinud. Kui muidu tegime trenni kunstmuruväljakul, siis esimest korda rannaliival mängides saime aru, mis mäng see tegelikult on,” naerab ta.

Sellest on Indrek aru saanud, et üle töötada pole mõtet. Kolleeg Hollandist ütlevat talle ikka, et kui on reede ja kell saab neli, siis mine koju ja lülita töömõtted välja. Selle pärast pole vaja muretseda, et töö otsa saab. Liigne entusiasm ja rapsimine ei tasuvat ära. Siiamaani on Indreku sõnul ikka pead tõstnud Murphy seadus, et punnitad-punnitad, saad õigeks ajaks valmis, tunned kergendust ja siis tuleb nädal või kuu hiljem sama tööülesanne ikka su juurde tagasi – midagi on vaja kõrval asuva või lisanduva detaili pärast muuta.

Indrekul on lihtne üle stressata, sest pedantse inimesena meeldib talle kord ja süsteemsus. Talle meeldib, kui asjad on õigeaegselt tehtud ja keegi ei pea tema pärast ootama. “See tekitab stressi, aga siis tuleb jälle endale ise mõistus pähe panna, et töö ju otsa ei lõpe ja polevaja ennast liigse muretsemisega ära tappa.” Huvi autode vastu on Indrekul olnud nii kaua, kui ta mäletab. “Kuna olen maapoiss, siis maakohas olin kogu aeg autode ja traktorite juures, tahtsin kaasa sõita. Miski mulle meeldis kõige selle juures,” tunnistab ta.

Käed lapsest saati õlised

Erilise kirega suhtus ta jalgratastesse ja nende parandamisse. Indreku emal olevat foto, kus Indrekust natuke nooremad sugulased on uhkelt rattasadulas, kuid Indrekul on ratas tagurpidi ja käed õlised. “Ema tuletab mulle ikka meelde seda pilti. Kuskilt sealt saigi mu tehnikahuvi alguse.”

Teismelisena olid aga popp poiss, kui sul oli oma auto. “Toona olin automaailmas nii sees, et kõik sellega seonduv tundus vau! Kui gümnaasiumis juhiloa kätte sain, olin oma mõtetes tehtud poiss,” naerab ta.

Tallinna tehnikaülikoolis tootmistehnikat õppides oli  tarvis valikaine võtta. “Võtsin auto sisepõlemismootorid, kuna bakas olin seda õppinud,” märgib ta. Ainekursuse lõpus tekkis kellelgi mõte minna Koenigseggi tehasesse ekskursioonile. Indrek sellesse plaani hurraaga ei suhtunud. “Tudengivormeli ajal võrdlesime end vahel Koenigseggiga, et näe, meil on vormid puidust, aga vaat mis võimalused seal on.” Sellest tekkis tal pisike psühholoogiline tõrge, et mis tal sinna  asja, nad on ju nii uhked ja mis kõik veel. Napilt kuu aega hiljem tuli hoopis võimalus sinna tööle minna. “Kui mulle see kiri tuli võimaliku töö kohta, mõtlesin, et näe… just pidime ekskursioonile minema. Nii huvitav, kuidas elu keerleb mingi asja ümber ja jõuab lõpuks ikka sinuni. Nüüd ma siis “ekskurseerin” seal.”

Glamuurist küllastunud kohas töötamine Indrekut uhkeks muutnud pole. “Olen ikka sama vagur poiss,” ütleb ta. Tema meelest on see hea näide, mis võib juhtuda, kui õpingute ajal vaeva näed. Indrek märgib, et terve ülikooliõpingute aja oli ta üsna eesmärgitu. “Lõpetasin gümnaasiumi ära ega teadnud, mida õppima minna. Ei olnud mul mingit soovi ega tahet.” Sõber Taavi läks Tallinna tehnikakõrgkooli autotehnikuks õppima ja Indrek võttis sama suuna. Huvi autode vastu ju oli.

Siis tekkis Tudengivormeli programm. “Mõtlesin, et mingi investeering see ju ometi on.” Kahtlemata ongi see üks põhjus, tänu millele Indrek Koenigseggi tööle sai.


INDREK HIOVÄIN

  • Sündinud 27. mail 1990 Kuressaares

HARIDUS

  • 2006–2009 Saaremaa Ühisgümnaasium
  • 2009–2013 Tallinna Tehnikakõrgkool, transporditeaduskond, autotehnika inseneri eriala
  • 2013–2015 Tallinna Tehnikaülikool, mehaanikateaduskond, masinaehituse instituut, tootmistehnika eriala

TÖÖ

  • oktoober 2012–august 2014 Balteco AS, konstruktor,
  • 2014–juuli 2015 WellSpa OÜ, tehniline juht, august
  • august 2015 –… Koenigsegg Automotive AB, Composite CAD engineer

Ralli ajal ikka Saaremaale

Päris oma autot Indrek Hioväinal ei ole. Kohtumiselegi saabub ta ema Opel Astraga. “Rootsis ostsime sõpradega ühe 1995. aasta Volvo 850, sõidame sellega. Oli 400 euroga saada, pakkusime 300, omanik oli kohe nõus ja ostsime ära,” muigab ta.

Auto vajas veidi putitamist, aga sõidab nüüd hästi. “Ma ei tunne, et mul peaks mingi peen auto olema. Mul pole vaja S-klassi Mersut, et 10 minutit tööle sõita, võin ka n-ö “vana saraga” selle tee läbida.”

Saaremaale satub Indrek praegu harva. Saaremaa ralli ajal on ta ikka kohal. Ta ise ütleb naljatamisi, et mullu ta lihtsalt juhtus samal ajal koju tulema, tehes näo, et tuli rallit vaatama. Tegelikult oli üks teine kohtumine varem kokku lepitud. Sõbraga sõidab ta ka rahvarallit – Indrek loeb kaarti.

Ka Saaremaa ühisgümnaasiumis õppides oli Indrek tasane poiss. “Põhikoolis mõne kuldpliiatsi sain, kui pidin konkursi jaoks luuletuse kirjutama. Vahest sellega juhtusin kunagi esile kerkima, aga muidu mitte,” poetab ta. Tudengivormeli ajal, kui oli vaja võistlusreiside kokkuvõtteid kirjutada, ütlesid sõbrad ikka, et kirjutagu tema – tal sulg jookseb.

“Sõna- ja sulesepp ma vast olin, aga muud mitte. Kabaree oli üks kohustuslik tegevus, kus pidi laval publiku ette astuma – see oli vinge kogemus, kuid teist korda ma vabatahtlikult lavale tantsima ei lähe.”

Indreku vanemad elavad endiselt Saaremaal. Isa Aivur töötab Kuressaare Linnamajanduses ja ema Urme Saaremaa piimatööstuses. Ka õde Kati on end just siin sisse seadnud, ehkki temagi on olnud n-ö multikontinentaalne ning elanud ja töötanud vahepeal Eestist eemal.

Indrek leiab, et tal on vedanud, et ta õde on temast vanem. Et keegi on nõnda-öelda ees läinud ja mingid valikud ära teinud. “Olen saanud neist õppida. On hea olla noorem vend, õel on natuke raskem roll kanda kui mul.”

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 840 korda, sh täna 1)