KRISTINAGA ELUST ENESEST: Kangelasteod jaanipäevadel (3)

Jaanipäevadest on kujunenud ilmavana lemmikviis meile kõigile koht kätte näidata. Ikka üritab ta täiest väest, et meie vaevaga püstitatud grandioossed lõkked vihmaga summutada, ning ehk on selles meile mingi vihje peidus.

Suvi on üleüldse selline aeg, kui inimesed koos ilmaga peast harilikult soojemaks lähevad ja siis tekib paljudel karm vajadus ennast üht või teist pidi tõestada. Küll siis pääseb võimule aasta läbi peidus olnud vajadus kangelastegudeks, mis tihtipeale lõppevad peadpidi järvepõhjas või nägu auto turvapadjas.

Jaanipäev on ju suve kulminatsioon ning ega ma saagi väita, et mulle endalegi lõkke ümber ringihüppamine ei meeldiks, kuid järjest rohkem olen hakanud tajuma ohtu kusagilt pudeliga vastu pead saada. Või olen siis hiljem kodus mõelnud väikese hirmuga, kas see tüüp, kes enne põõsas vedeles, oli lihtsalt ülejoonud või sootuks ära koolnud.  Kuna neid, kelle jaanipäeva püha eesmärk on ennast võimalikult kiiresti deliiriumisse juua, pole mitte vähe, siis äkki peaks süü Jaanide pealt võtma ja kogu krempli lihtsalt joomapühaks ümber ristima.

Niikaua, kuni igasugused labasused jäävad oma koduaia piiridesse, ei saa ma absoluutselt  kellelegi midagi ette heita, sest vabal maal võib kangelane teha, mis tahab. Aga kuna see rasvase rinnaga kangelane just alati kõige targem pole, siis leiab ta ühel hetkel autovõtmed ning mõtleb teistele kiirelt kätte näidata, kui kauneid kaheksaid ta autorisu suudab meisterdada. Vähemalt näitab tee peale rehviga maalitud arv päris täpselt, milline arenguaste selle kupli all tegusid korda saadab.

Joomisest ja rooli ronimisest pole vist enam üldse mõtet rääkida, sest see laul on juba kõigil peas ja ega see muuda midagi. Alati leidub ju ka neid, kes avastavad endas pidurdamatu vajaduse teha üks värskendav suplus ja pikemalt mõtlemata siis esimesse märga loiku prantsatavad. See, kes ja kas nende halvatud kere sealt pärast välja toob, ei huvita sel hetkel kedagi, sest oluline on see, et sai kõrva ääres kiljuvatele piigadele midagi tõestada.

Muidugi mõistan, et meeleolu võib uskumatult ülev olla, eriti kui auto on just siidri- ja õllekaste täis laaditud, muusika põhjas ja mingi rullnokk katuseaknast välja rippumas.

Kainel mõistusel ja kainel mõistusel on vahe, olgugi et see võib pealtnäha absurdselt kõlada. Sa ei pea olema kaine selleks, et säilitada endas inimlikkus, ja sa ei pea olema purjus selleks, et käituda nagu viimane pooletoobine. Suvi on nautimiseks ja paratamatult avab alkohol eestlastes kinniroostetanud uksed, kust võib välja murda ka äärmiselt arutuid mõtteid.

Tasub vist meelde tuletada, et jaanipäevad on küll vahvad, aga selleks, et saaks ka järgmisel aastal lõkke juures viinerit grillida, tuleb mõistus koju kutsuda. Kui endal sellega probleeme ei ole, on paratamatu, et vastutus vaimselt vähem võimeka sõbra eest lasub tervel seltskonnal, sest isepäised pseudokangelased omavad täpselt nii palju võimu, kui neile antakse. Vähem tolerantsi debiilsete tegude suhtes, siis on ka väiksem võimalus sõprade seas loomulik kadu tekitada.

Kristina Kretova

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 141 korda, sh täna 1)