Tanel-Taavi Bulitko: piimandus-kriisi armid on pika vinnaga (1)

Visse hindamas: Tanel-Taavi Bulitko (vasakul) koos saarlasest kolleegi Tõnu Põlluäärega Upal Vissi-näitusel. MAANUS MASING

Visse hindamas: Tanel-Taavi Bulitko (vasakul) koos saarlasest kolleegi Tõnu Põlluäärega Upal Vissi-näitusel.
MAANUS MASING

Eesti tõuloomakasvatajate ühistu juhatuse esimees Tanel-Taavi Bulitko ütles, et Eesti piimandust laastava kriisi negatiivne mõju on mitmetahulisem ja pikema vinnaga, kui väljaspool sektorit seisvale inimesele võib paista.        

Neljapäeval Upal 22. korda peetud saarte kaunimate visside valimisürituse korraldajana osalenud Bulitko kiitis saarlasi, et siinse piimatööstuse ja tootjate koostöö on suutnud piimakarju likvideerimisest säästa paremini, kui see on õnnestunud mitmel pool mujal Eestis. Saaremaa mustakirju kari on tänu kohalikele efektiivsetele suurfarmidele (paremate karjade toodang üle 11 000 kilogrammi) tõusnud maakondade arvestuses väljalüpsilt kolmandal kohale.

Mõistagi pole ka Saaremaa tootjatel kerge olukorras, kus 1,5 aastaga on Eestis piimalehmade arv vähenenud 10 protsenti. Arvestades, et Eesti on piimatoodangult lehma kohta tõusnud Euroopas Taani järel teisele kohale, on iga lehm, keda likvideeritavast karjast tapale viiakse või välismaale müüakse, tegelikult Euroopa tipplehm.

Kui tõsine piimanduskriis on?

Olen tõuloomakasvatajate ühistus töötanud 21 aastat ja kriise on olnud erinevaid. Raske oli ka 1998. aastal, aga olukorda, kus tühjaks jäävad mõne aasta taguse investeeringuga ehitatud farmid, pole varem olnud. Paraku juhtub selliseid asju praegu palju, tootmisele panevad punkti talupidajad, kes on oma talu üles ehitanud 25 aastat. Tänagi oli mul jutt ühe Jõgevamaa talupidajaga, see taluperemees võttis küll vanemate talu üle, aga nüüd lõpetab tootmise täielikult. Just täna tulid venelased ta lehmi vaatama ja see kari läheb tervenisti müüki.

Palju on räägitud Poolast, millistesse riikidesse likvideeritavate karjade loomi veel müüakse?

Poola on ainuke riik, kuhu me saame lehma kergesti müüa. Seal on väga palju väiketootjaid, kuid sealgi hakkab karja struktuur muutuma ja karjad lähevad suuremaks. Tiineid mullikaid võib kaugemale müüa, aga lüpsilehma sa väga kaugele ei vii. Eks Poola ongi enam-vähem see piir, kuhu me lüpsilehmaga jõuda võime. Seal on ka nii, et huvilisi küll leidub, aga tegelik ostmine ja aktiivsus on üsnagi loid.

Kas on siis mõtet nii raskes majanduslikus seisus vissivõistlusi pidada, see oleks justkui pidu katku ajal?               

Eks meilgi ole selliseid mõtteid olnud, aga teistpidi on see järjepidevus. Kui sa selle aastaks-kaheks katkestad, siis on väga raske üritust uuesti taastama hakata. Mis puudutab Saarte Vissi, siis pean väga oluliseks, et tootjad ise seda võistlust soovivad. Üks asi on kohtumine võistluspaigas ja omavaheline mõõduvõtt, aga pärast toimub ju ka vastuvõtt, kus tootjad saavad suhelda ja millest ka farmitöölised osa võtavad. See on nende inimeste jaoks aasta üks tippsündmus.

Tooraineturgudel ei ole piimatootjate jaoks koitmas mingitki märki arvestatavast murrangust, mis annaks lootust hinnatõusule ja kriisi lõppemisele. Millisel on teie hinnangul väljavaated?             

Loodame, et piimahind on praegu oma kõige madalamal tasemel, kus edasi võiks hakata tasapisi tõusma, aga enne järgmise aasta lõppu me paranemist kindlasti ei näe. Väga suures osas on piimahind seotud meie idanaabri turuga ja Venemaa suhetega. Riigi poolt on ju tehtud tööd nii Jaapani kui Hiina suunas, aga mina väga suure optimismiga nende turgude poole ei vaata. Hiljaaegu Hiinas käinud tootjad on näinud seal kerkimas 15 000-pealisi farme, mis viitab selgelt, et riigis püütakse iseoma varustatust suurendada ja toodete impordile ei pöörata nii suurt tähelepanu.

Mida on kriis kaasa toonud tõuaretuses?

Kui veel mõni aeg tagasi kasutati rohkem importspermat, mis on küll kallim, siis praegu kasutatakse pigem soodsama hinnaga materjali. Teisalt on kokkuhoiupoliitika tõttu isegi pull karja võetud.

Mõnel juhul kasutavad tootjad mitte hinnatud tõuloomi, vaid juhuslikke pulle, kelle omadusi ei ole suure populatsiooni peal kontrollitud. Kasutatakse väga juhuslikku valikut, mis parasjagu kätte saada on. Tõuaretust tehakse viie aasta perspektiiviga, mistõttu tänased valikud praegu veel välja ei paista. Tulevikus on see muidugi valus löök, kui järglaste väärtus piimaloomadena on madal.

Ka aretusorganisatsioon on kriisiga oma korrektuure teinud. Eestist me eriti palju pulle enam ei soeta. Ostame väga palju noori genoompulle Euroopast. Võrreldes sellega, mis meil seni pakkuda oli, on see potentsiaalilt palju kõvem kvaliteet. Tegelikult on genoomselektsioon võib-olla ka põhjus, miks pullide arvukus on hakanud vähenema kogu Euroopa seemendusjaamades. Valik on palju intensiivsem  – võtame küll vähem pulle, aga kõrgema aretusväärtusega.

Kas tootjatega tihedalt suhtleva organisatsiooni eesotsas on teil tulnud palju kokku puutuda kriisi tõttu enesest väljas loomakasvatajatega?

On ikka. Näiteks siis, telekanalid on tahtnud filmida loomade laadimist laudast, kust viiakse viimased lehmad. Inimesed, kes on teinud oma farmi sulgemise otsuse, ei ole väga avatud, sest sellist otsust ei teha ju kergekäeliselt.

Aretusspetsialistid, kes igapäevaselt tootjatega suhtlevad, on õhtuks sageli täiesti väsinud. Ei ole kerge kuulda, kui talupidaja nutab telefoni otsas ja ütleb, et nüüd läksid tema kaks viimast lehma.

Mida teha, et Eesti piimandus rängimast kriisist ikkagi elujõulisena väljuks?              

Kõik need toetusmeetmed, mida Euroopa lubab rakendada, tuleks ka rakendada. Riigi mõistes on see pisku, mis täna oleks vaja tootjate abistamiseks anda, et nad saaksid oma tootmist jätkata. Kahe aasta pärast, kui olukord on võib-olla muutunud, on need tootjad riigile tänulikud. Igasugu arutelud ja nõupidamised ei vii mitte kuskile. Praegu iga päev keegi likvideerib karja ja kuskil lähevad loomad tapamajja. Ka tiineid lehmi viiakse tapamajja, mis on täiesti ebanormaalne, aga nii see olukord on.

Probleem algab ikkagi suhtumisest: põllumeestest valijaid on suhteliselt vähe. Küllap on erakonnad täpselt analüüsinud, palju põllumeestelt hääli tuleb. Põllumajandussektorisse ei juleta panustada, aga nii me suretame selle välja ja taastada seda muude tegevustega on praktiliselt võimatu.

Ka finantssektor on nüüdseks paindlikkuse kaotanud. Öeldakse, et kui sa ei jõua mingiks kokkulepitud tähtajaks laenu ikkagi tagasi maksma hakata, siis kas leiad endale farmi investori või lõpetame su farmi ära. On väga raske tootmist jätkata, kui sulle päikesega pakutakse vihmavarju ja vihma korral võetakse see ära.

Oponendid ütlevad, et Eesti piimatootjad toodavad üle turunõudluse ja riigi vajaduse, ja küsivad, et miks peaks maksumaksja kellegi äririski kinni maksma.

See on ka riigi seisukoht, et kui on ületootmine, siis peabki tootmist vähenema. Meie piimalehmade osakaal Euroopa Liidus on 0,4%, see on sisuliselt olematu. Võime Eestis kogu piimakarja kasvatamise ära lõpetada, Euroopas ei muutu sellest midagi.

Kui mõned aastad tagasi tehti piimandusstrateegia, mis nägi ette piima kogutoodang tõusmist 700 000 tonnilt miljoni tonnini, siis oli üks selle strateegia partnereid ka riik. Praegu on kogutoodang juba 4% langenud.

Kui võtta, et piimatoodang, piimatooted ja tõuaretustoodang on ju aastaid olnud meie põllumajandussektori peamised ekspordiartiklid, siis praeguse kriisi tagajärjel me vähendame ka oma mahtusid tuleviku suhtes. Käisin alles mõned nädalad tagasi Portugalis ja seal ei ole kari vähenenud. On loodud üks meede, et 25% piimakarjast võiks seemendada lihatõugudega. Järgmistel aastatel piimalehmad senises mahus noorkarja küll juurde ei tooda, aga säilitatakse põhitootmisvahend –põhikarjalehm. Kui me selle ära tapame, siis ei ole meil järgmisel aastal ka vasikat saada.

Meie õnnetus on see, et Eestis tekkis piimahinna langus­trend praktiliselt kohe 2014. aasta augustis, kui Vene turg ära langes. Näiteks Soomes hakkas piimahind alla minema alles 1,5 aastat pärast kriisi algust.

Võin tuua üsna mitu näidet, kus Eestis 10–15 aastat majandanud soomlastest farmiomanikud olid nüüd esimesed, kes tootmise lõpetasid. Nende äriloogika ei luba neil tootmisele niimoodi peale maksta. Soomlased ütlesid, et kui neil oleks samamoodi toorpiima hind 20 sendi juures, oleks neil igasuguse piimakarjakasvatusega lõpp.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 483 korda, sh täna 1)