Kõik omavalitsused, ühinege! (3)

Yhinemisorgia

Nii enam edasi elada ei saa! Aasta tagasi sundis mind ajalehele kirjutama loo “Ühinemisprotsessi hetkeseisust ja suundadest” lugemine, nüüd on mõtete kirjapaneku ajendiks ühinemisprotsesside hetkeseisud ja suunad ise.

2015. aasta juunis tõin välja kolm punkti, kuidas edasi minna:

1. Lõpetada kõigi Saaremaa omavalitsuste läbirääkimised võimaliku ühisosa leidmiseks eesmärgiga moodustada Saare maakonnas üks omavalitsus – praegune on täiesti destruktiivne tegevus, millel puudub igasugune võimalus positiivse tulemuse saavutamiseks. Olukord on täna just vastupidine – lisaks ühele suurele ühinemisele on vallandunud täielik ühinemisorgia, kus kõik ühinevad läbisegi üheaegselt kõigiga ja samas ei kellegagi.

2. Alustada kõigi Saaremaa omavalitsuste läbirääkimisi Saaremaa omavalitsuste liidu (SOL) tasandil võimaliku ühisosa leidmiseks eesmärgiga taastada Saare maakond. Olukord täpselt vastupidine – isepäisele Lääne-Saarele on lisandunud Ruhnu, kes loobus koostööst maakonna omavalitsuste koostööorganisatsiooni tasandil.

3. SOL-il tuleb pöörduda siseminister Hanno Pevkuri poole taotlusega asendada praegune Saare maavanem mõne virga, targa ja hoolsa valitsuse… Sellega ollakse juba “poolel teel” – maavanemad viidi rahandusministeeriumi alluvusse ja neilt võeti viimanegi otsustusõigus.

Milline on hetkeolukord?

Suur ja mahukas haldusreformi seadus ei ütle muud, kui et omavalitsuse elanike arv peab olema vähemalt 5000 (mõne erandiga) ja… ongi kõik. Eesmärgi saavutamiseks võivad omavalitsused ühineda või liituda vabatahtlikult ja kui teatud ajaks pole ühinetud, siis liidab riik omavalitsused käsukorras.

Mis siis sisuliselt muutub? Vallamajadest saavad teeninduskeskused, kus pakutakse samu teenuseid (paremini?), tulubaasid liituvad, aga kulubaasid ju samuti, kohanimesid ja aadressandmeid tuleb muuta… See kõik on asja välisilme ja kuvandi muutus. Sisuline muutus on aga volikogude koomale tõmbamine ja võimu tsentraliseerimine väiksema grupi inimeste kätte. Kus asub vallamaja, ei oma pea mingit tähtsust, tähtis on, kes on volikogus.

Pole vaja imestada, et üheaegselt kohaliku võimu tsentraliseerimisega leidsid riigikogu liikmed, et osalemise keeld kohalike omavalitsuste volikogudes piirab nende õigusi. Põhimõtteliselt nii lihtne ongi kogu haldusreformi seadus. Aga omavalitsuste funktsioonid, õigused, kohustused, rahastamine – “jaa-jaa, need on muidugi ka tähtsad, aga teeme esmalt ühe asja ära, vaatame, mis välja tuli, ja siis vaatame edasi”. Võimu on alati vähe, aga saage vähemalt oma põhitööga nii hakkama, et see ei oleks ainult väliselt PR ja sisult vaid järjekordne vigade paranduse vigade parandus!

Praegu on vabatahtlike ühinemiste läbirääkimised saavutanud täieliku segaduse mõõtmed ja mitte ainult Saaremaal. Järgmine samm on omavalitsustel laenupiirini võlgade võtmine, nagu Soomes samasuguse reformi ootushirmus oli. Kui ühinevad rikas Kuressaare ja vaene Torgu, siis pärast ühinemist jääb Torgu rahvas veelgi vaesemaks, sest koos tuleb hakata tagasi maksma Kuressaare suurt laenukoormat.

Elanikkond väheneb kõikjal Eesti maapiirkondades, kasvavad vaid Tallinn ja Tartu. See pole vale väide, aga siiski pooltõde. Saaremaa ja Hiiumaa elanikkonna kahanemine on pidurdunud, mujal on see kiirenenud ning trend näitab, et lähitulevikus võib Saaremaa elanikkond isegi kasvama hakata, kui midagi täiesti tuksi ei keerata. Elanikkonna muutus on isereguleeruv protsess. Jõuga ei saa kedagi siia tuua või siit viia, küll saab aga mõjutada neid jõudusid, mis suunavad migratsiooni. Käesoleva aastanumbri sees on kehvad uudised parvlaevade kohta, lennuühenduse taastamisel lasti kõrge kaarega nii ettevõtjate, omavalitsuste, vabaühenduste kui ka maavanema peale; “riigiisadelt” ilus PR – “riigiasutused maakondadesse!” osutus reaalsuses vastupidiseks – arhiiv, tuletõrjejärelevalve, ennetustöötaja, veeteede ameti töötajad minema… Kas tõesti arvatakse, et inimesi saab maapiirkondadesse jõuga tuua?

Maavalitsus on nüüdseks rahandusministeeriumi alluvuses ühegi sendita. Maavalitsus ei ole omavalitsus, ühiskondlik ega eraorganisatsioon, maavalitsusel pole raha ja taotleda ta ka ei saa, saab ainult “nõustada projekti kirjutamisel”.

Haldusreform praeguse haldusreformi seaduse kujul on Saare maakonnale täielik katastroof. Otseseks lahenduseks ei ole ka nüüd taas Saaremaal päevakorral olev osavaldade teema – ka osavald ei kvalifitseeru taotlejaks.

Jäävad külaseltsid ja muud kolmanda sektori moodustised, aga need konkureerivad nii omavahel kui ka lisaks omavalitsustega – “Üks kõigi, kõik ühe eest!” saab hoopis uue tähenduse. See on leib ainult professionaalsete projektikirjutajate lauale. Ja ka seda leiba jääb järjest vähemaks.

Pole suurt vahet, kas Muhu, Ruhnu ja Saaremaa on kolm omavalitsust või jaguneb Saaremaa saar kaheks või kolmeks – saame ikka ühes merega piiratud ruumis mitu konkureerivat haldusüksust samadel alustel üksteiselt vaipa alt ära tõmbama.

Kuidas edasi minna?

“Nii enam edasi elada ei saa!” on sõnad, millega alustasin seda kirjutist ja Mihhail Gorbatšov alustas perestroikat. Tahtis teha üht, kukkus välja hoopis teine. Ei suutnud me kasutada 2015. aasta kevadsuvist kriisisituatsiooni Saaremaa omavalitsuste tugevdamiseks, siis nüüd tuleb ära kasutada 2016. aasta kevadsuvist kriisisituatsiooni Saaremaa tugevdamiseks “rehepapliku” kavalusega.

Kasutada tuleb saarlastele omast meretarkust. Haldusreformi seaduse otsesed nõuded täidetud, saab natuke kergemalt hingata, ilma et reformikirves kogu aeg pea kohal oleks. Ja asustusjaotust ei puutu vaatamata halduskorralduse muutusele – kõik aadressandmed jäävad nii, nagu on, ning igasugu tõmblemine tuleb lõpetada! Aega ei tohi lasta raisku minna, nagu viimast kahte aastat asendustegevusega. Seadusandlik võim kuulub riigikogule, aga kõrgeima võimu kandja on rahvas. Initsiatiiv tuleb võtta taas kord enda kätte ja teha seda koostöös.

Ja selleks tuleb Saaremaa omavalitsuste liit, Hiiumaa omavalitsuste liit, Saare maavanem, Hiiu maavanem, suursaartelt valitud riigikogu saadikud ja Eesti saarte kogu saada ühe laua taha “Eesti saarte seaduse” väljatöötamise alustamiseks, eesmärgiga mereliselt piiratud omavalitsusüksuste kogumile maakondliku haldusjuhtimise taastamiseks.

Üheks omavalitsuseks ühinemine on ajutine tagasiminek, nagu kaugushüppeks hoo võtmine. Haldusreformi seadus pole isegi raamseadus, vaid esimene samm ning saame ise otsustada, kas see samm on mülkasse astumiseks või hoovõtuks mülkast ülehüppamisel.

Kavala ja targa tegevuse lõpptulemuseks oleks päästetud ja aadrilaskmisega korrastatud Saaremaa omavalitsused, mis ei ole kaugenenud inimestest ja on loodud kogu maakonna, merega piiratud süsteemi killustamata haldamine maavalitsuse ja maavolikogu kaudu.

Maakond saabki olema lõpuks Eestis tasand, mis on osalt omavalitsuslik ja osalt riiklik ning konfliktist “riik vs. Omavalitsus” saab maakonna näol sünergia “riik & omavalitsus”. Omavalitsuste taastamine sai veerand sajandi eest alguse Saaremaalt (likvideerimine kahjuks ka mõne aasta eest), saab ka maakondade taastamine alguse siit.

Kõik Saaremaa omavalitsused, ühinege!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 646 korda, sh täna 1)