Nii enam edasi elada ei saa! Aasta tagasi sundis mind ajalehele kirjutama loo “Ühinemisprotsessi hetkeseisust ja suundadest” lugemine, nüüd on mõtete kirjapaneku ajendiks ühinemisprotsesside hetkeseisud ja suunad ise.
2015. aasta juunis tõin välja kolm punkti, kuidas edasi minna:
1. Lõpetada kõigi Saaremaa omavalitsuste läbirääkimised võimaliku ühisosa leidmiseks eesmärgiga moodustada Saare maakonnas üks omavalitsus – praegune on täiesti destruktiivne tegevus, millel puudub igasugune võimalus positiivse tulemuse saavutamiseks. Olukord on täna just vastupidine – lisaks ühele suurele ühinemisele on vallandunud täielik ühinemisorgia, kus kõik ühinevad läbisegi üheaegselt kõigiga ja samas ei kellegagi.
2. Alustada kõigi Saaremaa omavalitsuste läbirääkimisi Saaremaa omavalitsuste liidu (SOL) tasandil võimaliku ühisosa leidmiseks eesmärgiga taastada Saare maakond. Olukord täpselt vastupidine – isepäisele Lääne-Saarele on lisandunud Ruhnu, kes loobus koostööst maakonna omavalitsuste koostööorganisatsiooni tasandil.
3. SOL-il tuleb pöörduda siseminister Hanno Pevkuri poole taotlusega asendada praegune Saare maavanem mõne virga, targa ja hoolsa valitsuse… Sellega ollakse juba “poolel teel” – maavanemad viidi rahandusministeeriumi alluvusse ja neilt võeti viimanegi otsustusõigus.
Milline on hetkeolukord?
Suur ja mahukas haldusreformi seadus ei ütle muud, kui et omavalitsuse elanike arv peab olema vähemalt 5000 (mõne erandiga) ja… ongi kõik. Eesmärgi saavutamiseks võivad omavalitsused ühineda või liituda vabatahtlikult ja kui teatud ajaks pole ühinetud, siis liidab riik omavalitsused käsukorras.
Mis siis sisuliselt muutub? Vallamajadest saavad teeninduskeskused, kus pakutakse samu teenuseid (paremini?), tulubaasid liituvad, aga kulubaasid ju samuti, kohanimesid ja aadressandmeid tuleb muuta… See kõik on asja välisilme ja kuvandi muutus. Sisuline muutus on aga volikogude koomale tõmbamine ja võimu tsentraliseerimine väiksema grupi inimeste kätte. Kus asub vallamaja, ei oma pea mingit tähtsust, tähtis on, kes on volikogus.
Pole vaja imestada, et üheaegselt kohaliku võimu tsentraliseerimisega leidsid riigikogu liikmed, et osalemise keeld kohalike omavalitsuste volikogudes piirab nende õigusi. Põhimõtteliselt nii lihtne ongi kogu haldusreformi seadus. Aga omavalitsuste funktsioonid, õigused, kohustused, rahastamine – “jaa-jaa, need on muidugi ka tähtsad, aga teeme esmalt ühe asja ära, vaatame, mis välja tuli, ja siis vaatame edasi”. Võimu on alati vähe, aga saage vähemalt oma põhitööga nii hakkama, et see ei oleks ainult väliselt PR ja sisult vaid järjekordne vigade paranduse vigade parandus!
Praegu on vabatahtlike ühinemiste läbirääkimised saavutanud täieliku segaduse mõõtmed ja mitte ainult Saaremaal. Järgmine samm on omavalitsustel laenupiirini võlgade võtmine, nagu Soomes samasuguse reformi ootushirmus oli. Kui ühinevad rikas Kuressaare ja vaene Torgu, siis pärast ühinemist jääb Torgu rahvas veelgi vaesemaks, sest koos tuleb hakata tagasi maksma Kuressaare suurt laenukoormat.
Elanikkond väheneb kõikjal Eesti maapiirkondades, kasvavad vaid Tallinn ja Tartu. See pole vale väide, aga siiski pooltõde. Saaremaa ja Hiiumaa elanikkonna kahanemine on pidurdunud, mujal on see kiirenenud ning trend näitab, et lähitulevikus võib Saaremaa elanikkond isegi kasvama hakata, kui midagi täiesti tuksi ei keerata. Elanikkonna muutus on isereguleeruv protsess. Jõuga ei saa kedagi siia tuua või siit viia, küll saab aga mõjutada neid jõudusid, mis suunavad migratsiooni. Käesoleva aastanumbri sees on kehvad uudised parvlaevade kohta, lennuühenduse taastamisel lasti kõrge kaarega nii ettevõtjate, omavalitsuste, vabaühenduste kui ka maavanema peale; “riigiisadelt” ilus PR – “riigiasutused maakondadesse!” osutus reaalsuses vastupidiseks – arhiiv, tuletõrjejärelevalve, ennetustöötaja, veeteede ameti töötajad minema… Kas tõesti arvatakse, et inimesi saab maapiirkondadesse jõuga tuua?
Maavalitsus on nüüdseks rahandusministeeriumi alluvuses ühegi sendita. Maavalitsus ei ole omavalitsus, ühiskondlik ega eraorganisatsioon, maavalitsusel pole raha ja taotleda ta ka ei saa, saab ainult “nõustada projekti kirjutamisel”.
Haldusreform praeguse haldusreformi seaduse kujul on Saare maakonnale täielik katastroof. Otseseks lahenduseks ei ole ka nüüd taas Saaremaal päevakorral olev osavaldade teema – ka osavald ei kvalifitseeru taotlejaks.
Jäävad külaseltsid ja muud kolmanda sektori moodustised, aga need konkureerivad nii omavahel kui ka lisaks omavalitsustega – “Üks kõigi, kõik ühe eest!” saab hoopis uue tähenduse. See on leib ainult professionaalsete projektikirjutajate lauale. Ja ka seda leiba jääb järjest vähemaks.
Pole suurt vahet, kas Muhu, Ruhnu ja Saaremaa on kolm omavalitsust või jaguneb Saaremaa saar kaheks või kolmeks – saame ikka ühes merega piiratud ruumis mitu konkureerivat haldusüksust samadel alustel üksteiselt vaipa alt ära tõmbama.
Kuidas edasi minna?
“Nii enam edasi elada ei saa!” on sõnad, millega alustasin seda kirjutist ja Mihhail Gorbatšov alustas perestroikat. Tahtis teha üht, kukkus välja hoopis teine. Ei suutnud me kasutada 2015. aasta kevadsuvist kriisisituatsiooni Saaremaa omavalitsuste tugevdamiseks, siis nüüd tuleb ära kasutada 2016. aasta kevadsuvist kriisisituatsiooni Saaremaa tugevdamiseks “rehepapliku” kavalusega.
Kasutada tuleb saarlastele omast meretarkust. Haldusreformi seaduse otsesed nõuded täidetud, saab natuke kergemalt hingata, ilma et reformikirves kogu aeg pea kohal oleks. Ja asustusjaotust ei puutu vaatamata halduskorralduse muutusele – kõik aadressandmed jäävad nii, nagu on, ning igasugu tõmblemine tuleb lõpetada! Aega ei tohi lasta raisku minna, nagu viimast kahte aastat asendustegevusega. Seadusandlik võim kuulub riigikogule, aga kõrgeima võimu kandja on rahvas. Initsiatiiv tuleb võtta taas kord enda kätte ja teha seda koostöös.
Ja selleks tuleb Saaremaa omavalitsuste liit, Hiiumaa omavalitsuste liit, Saare maavanem, Hiiu maavanem, suursaartelt valitud riigikogu saadikud ja Eesti saarte kogu saada ühe laua taha “Eesti saarte seaduse” väljatöötamise alustamiseks, eesmärgiga mereliselt piiratud omavalitsusüksuste kogumile maakondliku haldusjuhtimise taastamiseks.
Üheks omavalitsuseks ühinemine on ajutine tagasiminek, nagu kaugushüppeks hoo võtmine. Haldusreformi seadus pole isegi raamseadus, vaid esimene samm ning saame ise otsustada, kas see samm on mülkasse astumiseks või hoovõtuks mülkast ülehüppamisel.
Kavala ja targa tegevuse lõpptulemuseks oleks päästetud ja aadrilaskmisega korrastatud Saaremaa omavalitsused, mis ei ole kaugenenud inimestest ja on loodud kogu maakonna, merega piiratud süsteemi killustamata haldamine maavalitsuse ja maavolikogu kaudu.
Maakond saabki olema lõpuks Eestis tasand, mis on osalt omavalitsuslik ja osalt riiklik ning konfliktist “riik vs. Omavalitsus” saab maakonna näol sünergia “riik & omavalitsus”. Omavalitsuste taastamine sai veerand sajandi eest alguse Saaremaalt (likvideerimine kahjuks ka mõne aasta eest), saab ka maakondade taastamine alguse siit.
Kõik Saaremaa omavalitsused, ühinege!
Loading ...
Tubli, Volli!
kui minevikust õppida ei suudeta siis kolistame taaskord ämbreid….
jõudu eesti elu lõplikul lõpetamisel!
Kunagi teatas Mart Laar, et internetis sai ruum otsa. Selle kirjutisega on aga see lugu, et leheruum ongi piiratud. Minu esialgne kirjutis oli umbes poolteist ajalehete esilehest viimaseni. Toimetusse saatsin lühendatud kirjtüki, mis oli ikka 2,5x suurem, kui ühele küljele mahuks ja avaldatud kirjatükk on tugevasti lühendatud.
Vaatame, palju internetis ruumi on — postitan siia selle 2,5x pikema asja, sest paljud asjad vajavad lahtirääkimist.
Kõik Saaremaa omavalitsused, ühinege!
Nii enam edasi elada ei saa!
Aasta tagasi sundis mind ajalehele kirjutama kirjatüki „Ühinemisprotsessi hetkeseisust ja suundadest“ lugemine, nüüd on mõtete kirjapaneku ajendiks ühinemisprotsesside hetkeseisud ja suunad ise.
2015 aasta juunis tõin välja kolm punkti, kuidas edasi minna:
1. Lõpetada kõigi Saaremaa omavalitsuste läbirääkimised võimaliku ühisosa leidmiseks eesmärgiga moodustada Saare maakonnas üks omavalitsus – praegune on täiesti destruktiivne tegevus, millel puudub igasugune võimalus positiivse tulemuse saavutamiseks. Olukord on täna just vastupidine – lisaks ühele suurele ühinemisele on vallandunud täielik ühinemisorgia, kus kõik ühinevad läbisegi üheaegselt kõigiga ja samas mittekellegagi.
2. Alustada kõigi Saaremaa omavalitsuste läbirääkimisi Saaremaa omavalitsuste liidu tasandil võimaliku ühisosa leidmiseks eesmärgiga taastada Saare maakond. Olukord täpselt vastupidine isepäisele Lääne-Saarele on lisandunud Ruhnu, kes ka loobub koostööst Saare maakonna omavalitsuste koostööorganisatsiooni tasandil.
3. Saaremaa omavalitsuste liidul tuleb pöörduda siseminister Hanno Pevkuri poole taotlusega asendada praegune Saare maavanem mõne virga, targa ja hoolsa valitsuse … Selle punktiga ollakse nüüd juba „poolel teel“ kõik maavanemad viidi rahandusministeeriumi alluvusse ja neilt võeti viimanegi otsustusõigus.
Milline on siis kogu olukord hetkel?
Riigikogus on teerullimisel Haldusreformi seadus. Suur ja mahukas seadus, mis tegelikult ei ütle muud, kui seda, et omavalitsuse elanike arv peab olema vähemalt 5000 elanikku (mõne üksiku erandiga) ja … ongi kõik. Selle eesmärgi saavutamiseks võivad omavalitsused ühineda või liituda vabatahtlikult ja kui teatud ajaks pole ühinetud, siis Riik liidab omavalitsused käsukorras. Siin tuleb jälle toonitada, mis on vahet ühinemisel ja liitumisel – ühinemisel luuakse uus likvideeritavatest omavalitsustest täiesti uus omavalitsus (a+b=C) ja liitumisel (jõuga liitmisel) suureneb üks omavalitsus likvideeritava omavalitsuse arvel (a+b=A). Lääne-Saare vald tekkis Kärla, Kaarma ja Lümanda ühinemise tulemusena. Lääne-Saare tahab nüüd asjaga edasi minna, sest juba ühinemislepingu järgi on see ajutine moodustis ette nähtud lihtsalt sillapeaks omavalitsuskorralduse muutmisel Saaremaal. Kas Lääne-Saare kutsub nüüd omavalitsusi Lääne-Saarega ühinema või liituma? Selle Riigikogus loetava Haldusreformi seaduse järgi võiks rahulikult oma elu edasi elada Kuressaare ja Lääne-Saare, kuna neil on see 5000 elaniku nõue täidetud ja Muhu ning Ruhnu, sest need kaks saart moodustavad juba ise poole nendest eranditest, mis seda 5000 elaniku nõuet ei pea täitma.
Mis siis sisuliselt muutub ühinemise, liitumise või liitmise korral? Vallamajadest saavad teeninduskeskused, kus pakutakse samu teenuseid (paremini?), omavalitsuste tulubaasid liituvad aga kulubaasid ju samuti, asustuskorraldust (kohanimesid ja aadressandmeid) tuleb muuta … See kõik on asja välisilme ja kuvandi muutus, sisuline muutus on aga volikogude koomale tõmbamine ja võimu tsentraliseerimine väiksema grupi inimeste kätte. Kus kohas asub vallamaja, ei oma pea mingit tähtsus, tähtis on kes on volikogus. Kui vallamaja uksehinged hakkavad ära kuluma, siis ei ole viga mitte majas, ukses või uksehingedes, vaid volikogu ei suuda oma täitevaparaati tööle saada. Omavalitsus on kogukondlik valitsemisvorm ja omavalitsuste ühinemise korral on küll esindusdemokraatlik võimutäius suurem, aga seda inimestest kaugenemise hinnaga – väiksem grupp valituid hakkab juhtima suurema kogukonna igapäevast elu. Jah, ka Eesti esimesed kolhoosid loodi Saaremaal, suurel ühismajandil pole ju sisuliselt mingit viga peale selle, et ühismajandi loomisega likvideeriti talud. Ja seetõttu pole vaja imestada, et üheaegselt kohaliku võimu tsentraliseerimisega leiavad Riigikogu liikmed põhiseaduskomisjonis, et Eesti seadusandliku kogu liikmete osalemise keeld kohalike omavalitsuste volikogudes piirab nende õigusi. Põhimõtteliselt nii lihtne ongi kogu „Haldusreformi seadus“. Aga omavalitsuste funktsioonid, õigused, kohustused, rahastamine – „jaa, jaa need on muidugi ka tähtsad, aga teeme esmalt ühe asja ära, vaatame , mis välja tuli ja siis vaatame asja edasi.“ Võimu on alati vähe,, aga saage vähemalt oma põhitööga nii hakkama, et see ei oleks ainult väliselt PR ja sisult vaid järjekordne vigade paranduse vigade parandus!
Hetkel on siis need vabatahtlike ühinemiste läbirääkimised sellest võimalikust haldusreformi 5000 elaniku nõudest lähtuvalt saavutanud täieliku segaduse mõõtmed ja seda mitte ainult Saaremaal. Järgmine samm on omavalitsustel laenupiirini võlgade võtmine, nagu Soomes samasuguse reformi ootushirmus oli. Kui hetkel ühinevad rikas Kuressaare ja vaene Torgu, siis peale ühinemist jääb Torgu rahvas veelgi vaesemaks, sest koos tuleb hakata tagasi maksma Kuressaare suurt laenukoormat. Hiidlased plaanivad ka ülesaarelist ühinemist üheks omavalitsuseks, aga vastloodud ja põhja kõrbenud Hiiu vallast ei taha keegi midagi kuulda. Ei täida aga seda 5000 elaniku nõuet üksi ei praegune Hiiu vald ega ülejäänud ühinejad ilma Hiiu vallata – suur küsimus lisaks on, kes kellega liidetakse ehk kes likvideeritakse jõuga. Lääne maavanem ajas ka Suur-Läänemaa asja, et tervest maakonnast saaks üks omavalitsus, mis peab üle võtma ka kõik maavalitsuse viimased funktsioonid, aga setude lobitööst lähtuvalt võivad omavalitsused ühineda üle maakonnapiiride. Ja hetkel see Suur-Läänemaa võib isegi tulla, kui ühinevad Haapsalu linn ja teda ümbritsev Ridala vald, sest teised Läänemaa omavalitsused tahavad nüüd ühineda hoopis naabermaakondade omavalitsustega. Lääne-Saare liitumiskutse Kuressaare linnale on üsna sarnane Ridala ja Haapsalu ühinemisega – neil seal mandril on linna ja teda ümbritseva rõngasvalla ühinemisel probleemiks nimevaidlus – kas linn või vald. Hetkel ei ole Eestis linnal ja vallal mitte mingit vahet, eelmise sajandi esimesel poolel olid linn ja vald väga erinevad omavalitsused. Ka eelmise sajandi teisel poolel olid paljud linnad eristaatuses – vabariikliku alluvusega linnad olid rajooniga samal tasandil. Läti läks oma haldusreformiga sama teed – suured linnad on vabariikliku alluvusega, sest omavalitsused ei saa ega pea võistlema tõmbekeskustega. Hetkel on Eestis Tallinn ja Ruhnu, Tartu ja Pöide, kusiganes ja misiganes omavalitsus täpselt ühesugused omavalitsused. See müstiline 5000 peaks asja tasakaalustama aga liites kasvõi 3 Saaremaad kokku ei suudaks see müstiline moodustis konkureerida reaalsete tõmbekeskustega.
Elanikkond väheneb kõikjal Eesti maapiirkondades ja kasvavad vaid Tallinn ja Tartu. See pole vale väide , aga siiski on tegemist pooltõega. Saaremaa ja Hiiumaa elanikkonna kahanemine on pidurdunud, mujal on see kiirenenud ning trend näitab, et lähitulevikus võib Saaremaa elanikkond isegi kasvama hakata, kui midagi täiesti tuksi ei keerata. Elanikkonna muutus on isereguleeruv protsess. Jõuga ei saa kedagi siia tuua või viia, küll saab aga mõjutada neid jõudusid, mis suunavad migratsiooni. Käesoleva aastanumbri sees on kehvad uudised parvlaevade kohta, lennuühenduse taastamisel lasti kõrge kaarega nii ettevõtjate, omavalitsuste, vabaühenduste, kui ka maavanema peale;„riigiisadelt“ ilus PR – „riigiasutused maakondadesse!“ osutus reaalsuses vastupidiseks – terve arhiiv minema, tuletõrjejärelevalve minema, ennetustöötaja minema, veeteede ameti töötajad minema… Kas tõesti arvatakse, et inimesi saab jõuga tuua maapiirkondadesse?
See lennuühenduse värk on väga ilmekas kirjeldamaks hetkeolukorda. 2015 aasta maikuus teatasid Saare maavanem, maasekretär ja arendusnõunik ajalehe vahendusel, et Saare maavalitsuse ja ettevõtjate seisukohad Kuressaare–Tallinna lennuliini tuleviku osas on sarnased. 2016 aasta aprillis saatis Saaremaa ettevõtjate liit Saare maavanemale seoses saarte lennuühenduse katkemisega pöördumise.
Väga huvitav asi aga on Saaremaa Ettevõtjate Liidu, Kuressaare Linnavalitsuse, Saaremaa Omavalitsuste Liidu ja MTÜ Visit Saaremaa avalik pöördumine lennuühenduse teemal pool kuud tagasi – pöördumisest ei leia seda, kelle poole pöördutakse ja sest polegi enam kellegi poole pöörduda. Ja see on ka arusaadav, sest lisaks Haldusreformi seadusega omavalitsuste likvideerimisele on kätte jõudnud maakondade tsentraalse juhtimisega tegelevate maavalitsuste likvideerimise lõppetapp ning maavalitsused ja maavanemad on nüüd sama palju maavalitsused ja maavanemad, kui palju on raudteed Kuressaares Raudtee tänaval.
Maavanemate allutamisega rahandusministeeriumile võeti maavanematelt ära see viimanegi otsustusõigus midagi maakonnatasandil teha. Hetkel on lõpusirgel uus maakonnaplaneering, aga keda see sisuliselt huvitab? Kena lugemine küll, aga pea täielikult kasutu, sest kogu planeerimisprotsess on tegelikult mõttetu, kuna rahastamine toimub tänapeval eraditult läbi programmide, kus vastavad avanevad ja sulguvad vastavad meetmed ning iga asjaj jaoks vajalik eraldi projekt, kus kirjas miks, kuidas, millal, milliste vahenditega, kelle poolt, kelle vastutusel, missuguste tulemustega antud konkreetseid tegevust tehakse, alusel. Muidugi peavad kõik projektid haakuma ka mingi arengukavaga ja selleks ongi kõik arengukavad võimalikult laialivalguvad, et nad haakuksid programmidega – asi on ju tagurpidi: kõigepealt on programm ja siis vastav arengukava, mitte arengukavast lähtuvalt tehakse vastav programm. Asjade planeerimisel puudub siuline mõte, sest asju ennast saab teha ainult projektipõhiselt. Ja kui ei saa raha sellest programmist või meetmest, siis tuleb projekti natuke muuta, et see haakuks mingi teise arengukavaga ning elu läheb edasi. Projektikirjutamisest on saanud päris eraldi „rehepaplik“ majandustegevus. Neid projekte saavad reeglina esitada aga omavalitsused, ühiskondlikud- ja eraorganisatsioonid. Ja suuremal omavalitsusel on suurem võimekus omafinantseeringuks. Oleks nagu kõik õige, aga raha saadakse programmidest projektide põhjal üksteisega konkureerides ja niipea kui uus meede avaneb, tuleb sealt raha taotleda, sest muud moodi lihtsalt ei saa ning tulemuseks on see, et ühinemise tulemusena suureneb omavalitsuse võimekus teha suuremaid lollusi. Maavalitsus on nüüdseks Rahandusministeeriumi alluvuses ilma ühegi sendita ja maavalitsus ei ole ei omavalitsus, ühiskondlik ega eraorganisatsioon, maavalitsusel pole raha ja taotleda ta ka ei saa, saab ainult „nõustada projekti kirjutamisel“ – haldusreform praeguse haldusreformi seaduse kujul on täielik katastroof Saare Maakonnale. Otseseks lahenduseks ei ole ka nüüd taas Saaremaal päevakorral olev osavaldade värk – osavald ei kvalifitseeru ka taotlejaks. Jäävad siis need ühiskondlikud ja eraorganisatsioonid – külaseltsid ja muud kolmanda sektori moodustised, aga need konkureerivad nii omavahel kui ka lisaks veel omavalitsustega – „Üks kõigi, kõik ühe eest“ saab hoopis uue tähenduse! See on leib ainult professionaalsete projektikirjutajate lauale. Ja ka seda leiba jääb järjest vähemaks, sest Eestist on juba saamas ELis doonorriik toetusesaaja asemel – kui vahetult peale ELiga ühinemist sai Eesti iga ELile antud rahaühiku eest vastu seitse rahaühikut, siis juba ammu ei ole see enam nii ning hetkel sisuliselt EL kirjutab ette, mis programmi ja mis meetme all me võime iseenda raha kasutada.
Pole suurt vahet, kas Muhu, Ruhnu ja Saaremaa on kolm omavalitsust või jaguneb Saaremaa saar kaheks või kolmeks – saame ikka ühes merega piiratud ruumis mitu konkureerivat haldusüksust samadel alustel üksteiselt vaipa alt ära tõmbama.
Kuidas siis saaks edasi minna?
„Nii enam edasi elada ei saa!“ on sõnad, millega alustasin seda kirjutist ja need on ka sõnad, millega Mihhail Gorbatšov alustas perestroikat. Tahtis teha üht, kukkus välja hoopis teine. Ei suutnud me kasutada 2015. aasta kevadsuvist kriisisituatsiooni Saaremaa omavalitsuste tugevdamiseks, siis nüüd tuleb ära kasutada 2016. aasta kevadsuvist kriisisituatsiooni Saaremaa tugevdamiseks „rehepapliku“ kavalusega. Programm on haldusreform, meede see Riigikogus arutatav seadus ja projektiks kõigi Saaremaa omavalitsuste (või vähemalt Saaremaa saare omavalitsuste) ühinemine üheks vallaks. Üheks vallaks koos kohustuslike osavaldadega, saame need ühinemistoetused, -kompensatsioonid ja –preemiad kätte ja siis stopp – „Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.“ Kasutada tuleb saarlastele omast meretarkust – kahe punkti vahel on otsetee küll sirge, aga väga vähestel juhtudel saab liikuda kahe punkti vahel mööda sirget ning aerupaadiga edasi liikudes liigutakse tegelikult hoopis selg ees. Haldusreformi seaduse otsesed nõuded täidetud, saab natuke kergemalt hingata ilma, et reformikirves kogu aeg pea kohal oleks. Ja asustusjaotust ei puutu vaatamata halduskorralduse muutusele – kõik aadressandmed jäävad nii nagu on ning igasugu tõmblemine tuleb lõpetada! Aega ei tohi lasta raisku minna, nagu viimast kahte aastat asendustegevust, vaid koos Eesti Saarte Kogu, Riigikogu Saarte ja merekultuuri toetusrühma, saartel likvideeritud omavalitsuste ning likvideerimata omavalitsuste juhtide jne koostöös hakata looma Eesti Saarte Seadust, mis võimaldaks just saartel, kus asi ei ole piiritletud mitte poliitikute vaid looduse poolt, taastada maakondlik halduskorraldus. Kampa tuleb võtta hiidlased, kasvõi köiega tirides, sest nemad on sarnases situatsioonis. Seadusandlik võim kuulub Riigikogule, aga kõrgeima võimu kandja on siiski rahvas. Eestis ei ole seadusandja päevakajaliseks probleemiks pikkade juhtmetega saarlased ja hiidlased, keda on pelgalt 3% Eesti elanikkonnast, vaid nagu iseseisvuse taastamise algusaegadel jälle see õnnetu Kirde-Eesti, mille jaoks tuleb leida miljonilised päästepaketid, pigistada silm kinni keeleseaduse rakendamisel jne jne. Initsiatiiv tuleb võtta taaskord enda kätte ja seda tuleb teha koostöös. 2015. aasta kirjutise pealkiri „Kõik Saaremaa omavalitsused, ühinege!“ osutus ärasõnamiseks – aastaga ongi saanud asjast orgia. Kui läheb läbi see Haldusreformi seadus, siis „Kõik Saaremaa omavalitsused, ühinege!“ aga seekord vähemalt mitte suitsiidselt.
Ja selleks:
1) Saaremaa Omavalitsuste Liit, Hiiumaa Omavalitsuste Liit, Saare maavanem, Hiiu maavanema, suursaartelt valitud Riigikogu saadikud ja Eesti Saarte Kogu ühe laua taha „Eesti Saarte Seaduse“ väljatöötamise alustamiseks, eesmärgiga mereliselt piiratud omavalitsustüksuste kogumile maakondliku haldusjuhtimise taastamiseks.
Meie merega piiritletus ei ole mitte piiratus vaid võimalus teha asju omamoodi. Saared on arusaadavalt eristaatuses, on ju meil Muhu, Saare- ja Hiiumaa Lääne-Eesti saarestiku biosfääri programmialal. Seda ei tohi võtta ainult piiranguna inimtegevusele, vaid tuleb ära kasutada lisavõimalusena teha asju teisiti, kui mandril. See üheks omavalitsuseks ühinemine on ajutine tagasiminek, nagu kaugushüppeks hoo võtmine. Haldusreformi seadus pole isegi raamseadus, vaid esimene samm ning saame ise otsustada, kas see samm on mülkasse astumiseks või hoovõtuks mülkast üle hüppamisel. Kui me seda ei tee, siis sellest eesseisvat mülkast, mida toob praegu arutatav haldusreformi seadus Saaremaale, me üle ei hüppa. Kavala ja targa tegevuse lõpptulemuseks oleks päästetud ja aadrilaskmisega korrastatud Saaremaa omavalitsused, mis ei ole kaugenenud inimestest ja loodud kogu maakonna, merega piiratud süsteemi, killustamata haldamine maavalitsuse ja maavolikogu kaudu. Ja mida teha Riigikogu liikmetega, kes tunnevad, et nad on kohaliku elu korraldamisest õigustunnet riivavalt kõrvale jäetud, kas lubada nad valdade ja linnade volikogudesse? Kindel „EI“, seadusloome Riigikogus nõuab täielikku pühendumist, aga et nad riiki juhtides reaalsusest eriti ei kaugeneks, siis maavalikogudesse kuuluvad nad kohustuslikult. Maakond saabki olema lõpuks Eestis tasand, mis on osalt omavalitsuslik ja osalt riiklik ning konfliktist „Riik vs Omavalitsus“ saab maakonna näol sünergia „Riik & Omavalitsus“. Omavalitsuste taastamine sai alguse Saaremaalt veerand sajandi eest (likvideerimine kahjuks ka mõne aasta eest), saab ka maakondade taastamine alguse siit.
Kõik Saaremaa omavalitsused, ühinege!
Vahur Reede
saarlane
29.mai 2016