BRILJANTPULMAD: Roosa ja Rudolfi lugu

SÕBRALIKULT KOOS: Kuuskümmend aastat koos elanud Rudolf ja Roosa Toomsalu uurivad oma kodutalu diivanil perekonnaalbumit.
MAANUS MASING

Nagu mullu, kutsutakse Saare maakonna kuld- ja briljantpulmapaarid ka sel suvel Kuressaarde pidulikule koosviibimisele. 15 briljantpulmapaari seas on ka Torgus elav 88-aastane Rudolf ja temast neli aastat noorem Roosa. Pikka linnateed perekond Toomsalu sel korral ette ei võta. Seega külastasime paari nende kodus Hänga külas.

Nii Rudolf kui ka Roosa on sündinud Sõrves. Kohtusid nad tantsupeol Laadla klubis ja registreerimas käisid 12. mail 1956. aastal. Külanõukogu oli toona Jämajas. Tammunalt Roosa kodust sõideti registreerimisele jalgratastega.

“Päris tööriided meil seljas polnud, ikka enam-vähem viisakad,” rääkis Rudolf tagasihoidlikust sündmusest, mis muutis nende elu. Neil on kuus last: neli tüdrukut ja kaks poissi. Vanemate 60. pulma-aastapäevaks kinkis vanem tütar neile fotoraamatu, kus kogu pere pildid sees.

Lapselapsi on neil seitseteist. Kogu pere, üle kolmekümne inimese, tuleb kokku ema Roosa sünnipäeva ajal augustis. Siis saab õues olla, sest tuppa kõik ei mahu. Viimane kord söödi kolmes lauas.

Tuleb rääkida

Oma kauaaegse kooselu kohta arvasid asjaosalised, et teineteisega tuleb rääkida. “Pisikesi nägelemisi tuleb ikka ette, aga me lahendame need ära,” kinnitas Rudolf. “Me oleme teineteisega harjunud. Kui ikka elu ja tervist antakse, oleme edasi. Selline sõelumine, et üks võtta ja teine jätta, pole kellegi elu,” arvas ta. Oma eluga on nad rahul. Naabrimees toob kala ja poeg on jahimees. Tütar aitab majapidamist korras hoida. Praeguse kodu Hänga külla ostsid nad lehmamüügist saadud raha eest. Nagu maal tavaks, pidasid nad ka sigu. “Laudas olid nii suured rotid, et porgandipõllul olnud naised küsisid, mis loomad teil seal õues liiguvad…” Põllutööd tehti hobusega.

Hoopis meelsamini oli Rudolf valmis rääkima oma noorpõlvemälestusi. Vaevu 15-aastaselt läks Rudolf jalgrattaga Pöidele tööd otsima. “Nisu tahtsin teenida, et kodus saaks valget saia teha,” selgitas ta. Esimese öö veetis ta Laimjalas Sõrvest pärit poisi juures. Teisel päeval jõudis Oti külla.

Perenaine vajas karjapoissi, kuid Rudolf arvas ennast piisavalt suure mehe olevat, et sulaseametit pidada. Sinna tallu jäi ta mitmeks aastaks, kuni perenaine kulakuks tehti. Süüks pandi naisele võõra tööjõu kasutamist. Seejärel sai Rudolf tööle poole kilomeetri kaugusel asuvasse Pöide võitööstusesse.

Seda ametit jagus kaheks aastaks, kuni ta sõjaväkke võeti. Kolm ja pool aastat kestis armeeteenistus Valgevenes. Kui tagasi tuli, oli tema asemel teine inimene tööle võetud ja juhtkond oli ka vahetunud. Noormees seadis sammud Sõrve, kus elas ta ema. Tema laevaomanikust isa oli juba enne sõda tuberkuloosi surnud.

“Läks vana laevaga talvel Tallinna, sest Mõntu sadam oli kinni. Mis seal täpselt juhtus, ma ei tea, aga jäätükkide vahel ta seal suples. Isa jõudis veel uue laeva ehitada ja plekk-katusega maja oli meil Läbaras, aga vabariigi aastapäeval matsime ta maha,” rääkis Rudolf oma isast.

Sõja ajal viidi ema koos lastega Saksamaale. Rudolf pääses, sest oli see aeg Pöidel. Seal istusid nad lahingute ajal keldris.

Saksa ohvitser õhutas neid Kuressaare poole liikuma, sest venelane oli juba Muhus. “Tal oli endal peenike pihus. Panime ukse kinni ja jäime keldrisse edasi,” kirjeldas Rudolf oma sõjaaja kogemusi.

Järgmisel hommikul olid juba teistsuguses mundris mehed õues. Suureks üllatuseks oli tegu eestlastega. Nende õuele kokkuveetud sõjatehnikat valvama pandud laskurkorpuse meestest oli hiljem palju abi, sest hüppes olevad punaväelased kippusid talusid rüüstama. Nii jäi ka Rudolf ühel päeval, kui ta Koigi soos turvast lõikas, oma ülikonnast ilma.

“Ema tõi Saksamaalt tulles mulle kena vesihalli ülikonna. See oli toas seina peal, lina üle pandud ja kohver asjadega seal all. Tulen koju ja kõik läinud. Naabrimees rääkis, et venelased tulid üle kiviaia. Panin siis hämarikus jalgrattaga Laimjalga, kus oli miilits. See ei tahtnud aga juhtunust midagi teada. Väntasin siis edasi linna ja seal teati, et Valjalas olid ka vargad käinud. Lubati teada anda, kui tabatakse. Siiamaani ootan,” muigas Rudolf.

Tema sünnikodu Läbaras oli sõjas hävinud. Ema elas Hängal väikses majas. Samas külas oli Torgu võitööstus, mille juhataja kutsus varasema töökogemusega Rudolfi enda juurde tööle. “Esialgu pandi mind juustukeldrisse. Küll oli kole hais seal, suveajal oli vänge juustulõhn. Siis sain tööstusse laborandiks,” meenutas ta kodukohta jäämist.

Roosa hoolitses pere eest

Elamine anti talle sama maja teisel korrusel. Tööstuses oli ta kokku 11 aastat, kuni hakkasid liikuma kuuldused, et pärast linna piimatööstuse valmimist pannakse väikesed tööstused kinni. Siis läks Rudolf Sõrve sovhoosi laborandiks.

Enne pensionile minekut jõudis ta veel Läätsa kalakombinaadis katlakütja ametit pidada. Mõne aasta sai ta vanaduspuhkust nautida, siis tuldi Läätsalt teda uuesti tööle kutsuma. Katjakütjana töötas ta kuni 70. eluaastani.

Roosa käis omal ajal põllutööl. Siis, kui lastest aega üle jäi. Peamine oli ju pere eest hoolitsemine. Meest kiitis ta selle eest, et too viinapudelist eemale hoidis. Koolis käis Roosa Karuste külas. Tema õpetajaks oli kirjanike Tuulikute isa. Roosa pääses samuti Saksamaa sõidust, sest ta vanem vend otsustas, et pere läheb metsa peitu. Kuulid lendasid ja leib lõppes otsa, kuid kõik jäid ellu.

Väärikad pulmapaarid vastuvõtule

Sel aastal on Saare maakonna väärikad pulmapaarid kutsutud 22. juunil kell 14 Kuressaare Laurentiuse kirikusse. Oodatud on paarid, kelle abielu on sõlmitud 1966. aastal (kuldpulmad) või 1956. aastal (briljantpulmad) ja kes on oma ühise elu sidunud Saare maakonnaga. Austamispäeval tervitab kuld- ja briljantpaare Saare maavanem Kaido Kaasik ja õnnistab Saarte praost, EELK Kuressaare Laurentiuse koguduse õpetaja Anti Toplaan.

VÄÄRIKAD PAARID