Hakkide peletamine – kas võimatu missioon? (5)

 

hakidKaelushakk on kõige sagedamini kohatav linnuliik Kuressaares. Hakikolooniate elutsemine asulates tekitab inimestele aga probleeme – linnud kisavad, reostavad tänavaid ja veavad prügikonteineritest prahti laiali.

Laudadelt toitu varastavad hakid terroriseerivad nii kohvikupidajaid kui ka välikohvikutes istuvaid kliente.

Kuressaares on tuntumad hakkide ööbimiskohad lossipark, Lossi tänaval asuva õigeusu kiriku ümbrus, Torni tänav ja linna ainus must mänd Kauba tänaval. Hämaruse saabudes kogunevad linnud parvedena puudele, mida nad kasutavad ööbimiskohana juba aastaid. Nii on võimalik kõik selle piirkonna linnud kokku lugeda.

SÜG-is õppinud Gerda Nelis ja Hanna Tuus märkisid oma 2009. aastal valminud uurimistöös kaelushakkide koguarvuks Kuressaares 4000–5000 lindu. Õpetaja Mart Mölderi uurimistöös oli ühes ainsas peatuspaigas, Torni tänaval, kaelushakkide suurimaks arvuks märgitud 1198 lindu.

Reostavad kõnniteed ja autosid

Hakikoloonia tõttu on Kauba tänaval tekkinud koht, kus inimesed ei saa enam jalatseid määrimata mööda kõnniteed käia. Samuti on musta männi lähedusse pargitud autod hakkide poolt alati täis roojatud.

Kuna ma ise sellel tänaval igapäevaselt liigun ja oma autot pargin, siis hakkas selline asi ka mind väga häirima. Selle probleemiga linnavalitsuse poole pöördunud inimesed on saanud vastuseks, et hakkidest lahtisaamine pole linnavalitsuse võimuses. Ka mina võtsin ühendust Kuressaare linna heakorraspetsialistiga, et saada teavet linna korraldatud hakipeletamisaktsioonide kohta. Tagasiside oli praktiliselt puudulik.

2009. aasta aprillis paigaldati Torni tänavale linnupeletid. Linnud hakkasid end väga kiiresti puu alumistele okstele sättima, kui kõrgematel okstel olevad peletid neid esialgu ka veidi segadusse ajasid. Muid meetodeid pole linnavalitsus kasutanudki.

Niisiis mõtlesingi ise asja käsile võtta – teha uurimistöö, et saada teada, kas ja kui kiiresti on võimalik hakkidest vabaneda, kasutades selleks kõige lihtsamaid ja käepärasemaid vahendeid, ning milliseid vahendeid kasutades osutub see kõige tõhusamaks.

Valisin lindude hirmutamiseks viis erinevat meetodit: käteplaksutamise, häälitsuste tegemise, kõrrejoogipakiga paugutamise, välguga pildistamise ja fooliumist hirmutiste puu otsa riputamise.

Püstitasin kolm hüpoteesi: pärast hirmutamisprotsessi on hakke vähem; kõige tõhusam hirmutamismeetod on välguga pildistamine; kõige ebatõhusam hirmutamismeetod on käteplaksutamine.

Võtsin oma uurimistöö jaoks tänavu veebruaris-märtsis vaatluse alla ühe hakkide ööbimispaigaks valitud puu – sellesama, alates 1964. aastast looduskaitse alla kuuluva musta männi Kauba tänaval, millest eespool juttu oli. Hakid on just selle koha oma ööbimispaigaks võtnud arvatavasti seetõttu, et tegu on väga suure ja laia puuga, sellel tänaval on öösiti väga hõre liiklus ning puu struktuur võimaldab lindudel varakevadel jääda pisut rohkem varju kui tavaliste lehtpuude otsas. Minu uurimistöö põhiline eesmärk oli uurida, kas ja mil moel on võimalik musta männi otsas ööbivatest hakkidest lahti saada.

Oma uurimuse jaoks kasutasin lindude hirmutamiseks erinevaid tehnikaid. Üks neist oli käteplaksutamine, mis kestis sõltuvalt lindude reageerimiskiirusest umbes 1–2 minutit. Kuni kolm inimest plaksutas nii kaua, kui linnud olid puu otsast ära lennanud. Plaksutamisele aitas kaasa kaja, mis tekkis tänu ümberringi asuvatele üsna kõrgetele kivimajadele.

Lindude peletajad tegid ka valju ja hirmutavat häält – üldiselt käis häälte tegemine plaksutamise juurde. Häälte toon oli varieeruv ehk väga madal ja väga kõrge tämber vaheldumisi. Häälitseti, kuni linnud olid puu otsast ära lennanud.

Kolmas meetod oli kõrrejoogipakkidega paugutamine– tühi kõrrejoogipakk puhuti õhku täis ja seejärel hüpati sellele jalaga peale.

Neljas hirmutamisviis oli fotoaparaadiga tehtud kümne välgusähvatusega pildiseeria.

Viienda meetodi puhul riputati puu otsa pisikeste kividega täidetud ja fooliumiga kaetud plastiktopsid. Hirmutis kinnitati tamiiliga ja visati puu otsa, tamiili teine ots seoti aga puu tüve külge. Sel moel jäid raskustega topsid okste külge pidama ja tamiili läbi-
lõikamisel sai hirmutise väga lihtsalt puu otsast alla.

Hakkide reaktsioon hirmutamisele

Hakkide kogunemisest hämaruse saabudes andis märku nende vali häälitsemine ja tihe edasi-tagasi lendamine musta männi ümbruses. Enda kohalesättimise kisa ja sagin kestis keskeltläbi ühe tunni. Kui hakid olid ööbimispaika kohale jõudnud ning kisa ja sagimine lõppenud, tegin lindudest pilti.

Sel moel oli hiljem võimalik fotot arvutis heledamaks töödelda ja hakid kokku lugeda. Pärast foto tegemist alustasin hirmutamisega. Kokku kasutasin 12. veebruarist 2. märtsini erinevaid meetmeid 20 korral.

Hirmutamisprotsessi käigus selgus, et hakid on üpris aeglase reaktsiooniga. Minu kasutatud meetoditele reageerisid linnud erinevalt.

Esimestel õhtutel, mil kasutati plaksutamist ja häälte tegemist, suurt muutust ei toimunud. Hakkide arv hakkas kahanema alles siis, kui kasutusele võeti ka mahlapakkidega paugutamine. Kõige suurem muutus lindude arvus toimus aga pärast fooliumhirmutiste paigaldamist. 19. veebruaril, kui hirmutised olid paar tundi varem puu otsa paigutatud, kahanes hakikoloonia lindude arv sama päeva õhtuks pea saja võrra. Pärast seda jäigi lindude arv püsima peaaegu poole väiksemana kui vaatluse alguses 12. veebruaril.

12. veebruarist 2. märtsini loendasin suurimaks hakkide arvuks mustal männil 421 lindu ja kõige väiksem hulk linde oli 218 isendit. Hakkide arv varieerus uurimise käigus kuni 203 isendi jagu.

Oma katsete põhjal võin järeldada, et kõige tõhusam hakkide hirmutamise viis koduste meetoditega on riputada puu külge fooliumist hirmutised. Kõige ebatõhusam viis lindude hirmutamiseks on aga plaksutamine, see mõjub neile tavapärase linnamürana.

Oluline on teadmine, et hakkide hirmutamisel nende arv ööbimispaikades kahaneb ning ei ole välistatud, et pikaajalisema hirmutamise tulemusena valivadki nad endale uue ööbimispaiga.

Maria Pihlak

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 607 korda, sh täna 1)