Koolijuhid nutilembusest: keelamine ei ole lahendus (5)

nutimobiil

Saarte Hääl küsis koolijuhtidelt, kuidas mõjutab õpilaste nutilembus õppetööd ning mida teha, et lapsed vahetunnis telefoniga tegelemise asemel pigem üksteisega suhtleksid ja rohkem liiguksid.

 Jaan Lember, Kärla põhikooli direktor:

Ma ei julge väita, et just päris kõigil õpilastel on nutiseade olemas, aga 99 protsendil kindlasti. Enne nn nutiajastut meeldis õpilastele vahetunnis liikuda ja omavahel mängida, praegu aga eelistavad paljud aega veeta nurgas ekraani näppides.

Meie kooli kodukorras on kirjas: “Õppetunni ajal on kõik heliseadmed hääletud või välja lülitatud ja koolikotis, välja arvatud juhul, kui aineõpetaja lubab/soovib neid õppetöös kasutada.” Alati leidub muidugi neid, kes tahavad nõuetest mööda hiilida ja tunnis oma telefoniga tegeleda.

Meie koolis jaanuaris toimunud nutivabal päeval, kui laste telefonid minu kabinetis hoiul olid, hakkas üks neist iga kümne minuti tagant helisema. Arvasin, et helistatakse mingi vajaliku asja pärast ja läksin telefoni omanikuga rääkima. Sain teada, et ta on liitunud ühe mänguga ning kui ta teatud aja jooksul ei vasta, hakkab telefon automaatselt kindlate intervallide järel helisema.

Arvan, et nutiseadmete ärakeelamine koolis ei toimi. Käsukorras ei saavuta midagi. Aeg läheb edasi ja nutiseadmete kasutamine on kujunemas õppe-
protsessi üheks osaks. Kõige olulisem küsimus on see, kuidas teha nii, et nutiseadmed oleksid tunnis asja eest, vahetunnis lapsed aga liiguksid ja suhtleksid, selle asemel et nurgas ekraani vahtida.

 Andres Anton, Muhu põhikooli direktor:

Meie koolis seda niinimetatud nutiprobleemi ei ole. Tunnis õpilased oma nutiseadmeid ei kasuta ja ka sellist vaatepilti, et vahetunni ajal istuvad lapsed, igaühel oma nutiseade peos, meil näha ei saa.

Meil on juba aastaid kooli kodukorras kirjas, et mobiiltelefonid on kogu koolipäeva vältel välja lülitatud.

Eks vahepeal kiputa sellest nõudest ikka mööda hiilima – lapsed on ju lapsed. Siis teeme väikese märkuse, millest õpilane kohe aru saab. Kui juhtub, et ei saa, on ette tulnud sedagi, et direktor saab kurjaks ja võtab telefoni hoiule.

Päeva lõpus saab omanik oma telefoni muidugi tagasi. Õnneks saavad lapsed aru, et pärast kooli on oma telefoni jaoks aega küll ja veel.

Aive Mõistlik, Valjala põhikooli direktor:

Enamikul meie lastel on mobiiltelefonid, aga kas need just nutitelefonid on, ma ei ole kursis. Seda, et lapsed tunnis salaja telefoni näpiksid, õpetajad kurtnud ei ole. Meie koolis kehtib põhimõte, et nutiseadmeid kasutame õppetööks – õpetajad on saanud vastava koolituse – ja lapsed saavad sellega isu täis. Neid, kes vahetunni ajal telefoni kasutavad, on väga väike protsent. Oma telefonides on nad võib-olla rohkem siis, kui on kehvad ja pimedad ilmad.

 Toomas Takkis, Kuressaare gümnaasiumi direktor:

Praegu kasutavad nutiseadmeid vist peaaegu kõik. Ma ei leia, et see meie koolis mingi suur probleem oleks. Meil reguleerib nutiseadmete kasutamist kodukord, kus on öeldud, et õpilased ja õpetajad kasutavad tunni ajal mobiiltelefoni ja teisi elektroonilisi vahendeid vaid õppe-eesmärgil, muul otstarbel on nende kasutamine keelatud. Õpetajal või kooli töötajal on õigus esemeid, mida õpilane ei vaja kooli õppekava läbimiseks, ajutiselt hoiule võtta.

Vahetundides nutiseadmete kasutamisele piiranguid ei ole. Eks see ole tavaline pilt, et õpilased istuvad ja näpivad oma telefone, selle asemel et üksteisega suhelda. Vahel, kui neist mööda lähen, ütlen, et vaata, poiss, su kõrval istub ilus tüdruk, räägi temaga.

Nutiseadmed koolides ära keelata oleks aga sama kui nõuda, et põllumehed lõikaksid põllul rukist sirbiga. See on mõeldamatu, see on tagurlik, sellest ei tule midagi välja.

Pedagoogid on aegade jooksul tahtnud kõiki asju ära keelata – laiad püksid, pastapliiatsid, nabaneedid, huulte värvimise – ja kõik need lahingud on kaotatud. On hea, et õpetajaskond on konservatiivne – tuleb ju lapsi kasvatada õigeid asju tegema ja õigesti käituma –, aga elu läheb omasoodu edasi.

Küsimus on selles, kuidas saaks nutiseadmeid õppetöös arukamalt kasutada. Mida rohkem õpetajad seda oskavad, seda parem. Õpilaste kaudu tean päris hästi, et on ka surmavalt igavaid tunde. Siis ei ole midagi imestada, kui kogu klass õpetaja kuulamise asemel millegi muuga tegeleb.

Kuigi kodukord annab võimaluse tunnis telefoniga tegelevalt õpilaselt see ära võtta, pole minuni jõudnud juhtumeid, et seda tehtud oleks. Ju on need asjad lahenduse saanud kuidagi teisiti.

Seda, et tulevikus noored enam omavahel üldse ei räägi, vaid suheldakse ainult nutiseadmes, ma ei usu. Küll nad räägivad! Sellised asjad reguleeruvad ise. Muidugi tuleb kasutada kõiki võimalusi, et saada lapsed õue, sportima, jooksma ja mängima.

Tõnu Erin, Kuressaare Vanalinna kooli direktor:   

Meie kooli kodukord ütleb, et segavaid vahendeid tunnis ei kasutata. Vahetundides on nad aga üsna sageli oma nutiseadmetes. Mõni püüab seda vaikselt teha ka tunnis ja see segab ta õppetööd. Õpilane, kes on õpetaja silma all, oma telefoni muidugi ei kasuta, aga näiteks tagumistes ridades istujad saaksid õpetajale märkamatult oma asjadega tegeleda küll. Eks vahel tule ikka ette, et tunni alguses võetakse õpilasel telefon ära ja tunni lõpus antakse tagasi. Mõni saab oma telefoni kätte alles päeva lõpus. Õnneks ei juhtu seda sageli.

Algklassides on meil selline kord, millest üldjuhul ka kinni peetakse, et koolipäeva jooksul telefone ei kasutata, ja nad ei võta neid ka eriti kotist välja. Aga on lapsi, kes neid vahetunnis siiski mängimiseks kasutavad. Aeg-ajalt tuleb ette, et mängus ei lähe ootuspäraselt, siis võib tuju halvaks minna ja kui kehva tujuga tundi tulla, ei lähe ka tund kõige paremini.

Muidugi on laste nutilembus probleem, mis vajab mõistlikku lahendust, asendustegevuste pakkumist. Tundides saaksid õpilased nutiseadmeid piisavalt kasutada õppeotstarbel. Et lapsed tundide vahel rohkem liikuda saaksid, on meil tantsu- ja liikumisvahetunnid.

Nutiseadmete ärakeelamine ei ole lahendus, küll aga tuleks nende kasutamist piirata. Õpilane peab mõistma, et ka ilma nutiseadmeta on võimalik hakkama saada ja päev ilma selleta ei tähenda elu lõppu. Selleks aga, et õpilase jaoks ei oleks kõige tähtsam virtuaalmaailmas toimuv, peab koolis olema huvitav.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 347 korda, sh täna 1)