Viljo vrakk

2015. aastal alustati Tivoli uuselamute ehitustöödega. Selleks asuti maapinda süvendama ja ehitusala sulundseinaga kindlustama. 22.05.2015 satuti järjekordse terasprofiili paigaldamisel takistuse peale, mille allikat asuti kindlaks tegema kopaga, mis tõstis välja vettinud puidudetailid.

Seepeale võtsid Nordecon AS töötajad koheselt ühendust Muinsuskaitseametiga, et teada anda kultuuriväärtusega leiust aadressil Pikksilma 2/1 (hilisem Peetri vrakk). Mõned päevad hiljem leiti u nelja meetri sügavusest pinnasest veel ühe vraki jäänused planeeritava Tuukri 23 elamu alalt (hilisem Viljo vrakk). Vrakkide leiukohal laius veel 100 aastat tagasi meri, mida 1930. aastatel hakati seoses näituse väljaku rajamisega täitma põlevkivi tuha ja olmeprügiga.

Esimeste vrakiosade väljatulemisel oli selge, et tegemist on haruldaste keskajast/ varauusajast pärinevate leidudega, mida tuleb dokumenteerida ja säilitada. Vrakke ei olnud võimalik säilitada oma algsel asukohal, samuti puuduvad Eestis vastavad konserveerimis- ja hoiustamisvõimalused muuseumite juures. Seetõttu oli Muinsuskaitseameti nõue, et mõlemad vrakid tuleb väljakaevamise käigus toestada, et neid saaks tervikuna välja tõsta ja transportida säilitusalale meres. Väljakaevamisi juhatas Muinsuskaitseameti veealuse pärandi vaneminspektor Maili Roio. Viljo vraki väljakaevamised kestsid 8.06. – 29.06.2015, vrakk uputati säilitusalale Tallinna lahes 4.09.2015.
Viljo vraki dendrokronoloogilise uuringu teostas dendrokronoloog Alar Läänelaid.

Viljo vraki arheoloogilised väljakaevamised. Maili Roio 2015.

Viljo vraki arheoloogilised väljakaevamised. Maili Roio 2015.

Dendrokronoloogiline dateerimine on puidu vanuse kindlakstegemine puidus sisalduvate aastarõngaste mustri järgi, kõrvutades aastarõngalaiuste rida teadaoleva vanusega võrdlusridadega. Uuritava puidu vanus määratakse ühe aasta täpsusega. Uuritava objekti vanusemäärang võib osutuda ligikaudseks või varaseimaks võimalikuks (terminus post quem), kui 1) uuritava puidu pindmine (koorealune) kiht on hävinud, 2) objekt on valmistatud eelnevalt aastaid kuivatatud puidust, 3) varasem puit on objektis korduvkasutuses.

Viljo vrakist võeti 20 puiduproovi peamiselt plankudest ja kaartest; neist 16 ristlõiku (männipuit) ja 4 puurproovi (tammepuit, tääv). Männiproovide aastarõngalaiuste ridadest õnnestus keskmistada 8 sarnase mustriga rida, mis mõõdetud laevaplankude ja kiilu proovidelt, 215 aastarõnga pikkuseks reaks. Seda aastarõngarida võrreldi olemasolevate männikronoloogiatega Eestist ja mujalt Euroopast, otsides sarnaseid lõike.

Viljo vraki aastarõngarida osutus usaldatavalt sarnaseks Eesti männikronoloogiaga (AD 1111-2006, A. Läänelaid) positsioonis, kus vraki aastarõngarea viimane aastarõngalaius on kohakuti Eesti männikronoloogia 1487. aasta rõngaga (jn. 2). Sarnasuse järgi pandi paika ka üksikute prooviridade ajaline paiknemine (jn 3). Kuna kõigi plankude servadelt on aastarõngaid kadunud, siis on aasta 1487 terminus post quem ehk aeg, millest hiljem laevaplankudeks tarvitatud männid saadi langetada. Samas, arvestades nelja proovi lähedasi dateeringuid, ei ole nendelt plankudelt ilmselt kuigi palju aastarõngaid kadunud. Tõenäoliselt raiuti plankude männid peatselt pärast 1487. aastat. Vraki aastarõngaridade suurim sarnasus Eesti männikronoloogiaga lubab oletada, et Viljo laev oli valmistatud Eestis kasvanud puidust.

Viljo vrakk peale arheoloogilisi väljakaevamisi ja toestamistöid. Maili Roio 2015.

Viljo vrakk peale arheoloogilisi väljakaevamisi ja toestamistöid. Maili Roio 2015.

Vrakk sai endale nime Nordeconi objektijuhi Viljo Niit järgi. Viljo vrakist on säilinud peamiselt osa pakpoordist ja laeva põhi, mille kompaktse osa mõõtmed on umbes 14 × 3,5 meetrit. Alles oli ka laeva põhjast lahti tulnud kiil, mis paiknes leiukohas väikese nihkega põhjaplankude kõrval. Viljo vraki pakpoord uputati koos kiilu ja ahter- ja vöörtäävi juurest pärinevate detailidega.
Viljo vraki puhul on tegemist tüüpilise Põhjamaade laevaehitustraditsiooni järgi ehitatud laeva jäänustega, kus on kasutatud klinkerplangutust, st plangud asetsevad astmeliselt serv serva peal, kogu laeva ulatuses.

Tegemist on seni vanima tõendusega kohalikust laevaehitusest. Männipuidust ehitatud purjelaeva vrakk on dateeritud peale aastat 1487. Tõenäoliselt jääb laeva kasutusperiood vahemikku 1490–1500.

Viljo vrakk on uputatud Naissaare ja Littegrundi madala vahelisele merealale, kus keskmine sügavus on 17 meetrit.

Vrakk uputati säilitusalale Tallina lahes 4.09.2015.

Vrakk uputati säilitusalale Tallina lahes 4.09.2015.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 74 korda, sh täna 1)