Kuressaare gümnaasium korraldas matemaatikaõpetajate töö hindamiseks sisekontrolli.
“Kuigi nende õpetajate isikud, kes ei õpeta oma ainet piisavalt hästi, on koolis enam-vähem avalik saladus, oleme kokku leppinud, et konkreetsetest nimedest me ei räägi,” ütles Saarte Häälele KG 4.–6. klasside lapsevanemate esindaja, hoolekogu aseesimees Maris Rebel.
Tema sõnul võib mõne õpetaja puhul olla probleem ka töösse suhtumises.
“Pigem on asi aga siiski selles, et töö sisuline pool jääb nõrgaks,” leidis Rebel. “On ju teada, et reaalained on rasked, see tekitab õpilastes nurinat, ja seda enam siis, kui poole aasta pealt toimub õpetajate liikumisi. Mõnel lapsel kaob niimoodi järg sootuks käest.”
Rebel lisas, et mõne õpetaja puhul on probleem kestnud juba tükk aega, ent kool ei ole pingutustele vaatamata uusi õpetajaid leida suutnud. Probleemsete õpetajate küsimuse tõstatas Rebel ka hoolekogu koosolekul aprillis, pärides, kuidas lahendatakse probleemsete õpetajate küsimus ning kuidas toimub uute õpetajate otsimine ja värbamine.
“Küsimuse mõte oli see, et kui koolil on raske, kas saaks ehk kuidagi aidata,” põhjendas Maris Rebel Saarte Häälele.
KG direktor Toomas Takkis ütles hoolekogu koosolekul, et sisekontrolli tulemused selguvad 1. maiks. “Matemaatikaga on alati keeruline, kuna aine ise on raske,” tõdes Takkis toona.
Saarte Häälele Toomas Takkis sisekontrollist ja selle tulemustest rääkima ei soostunud. “Igas koolis on selliseid inimesi, kelle tööd tuleb rohkem või vähem kontrollida, aga see on koolisisene asi, mida pole vaja avalikkuse ette tuua,” põhjendas direktor.
Loading ...
Tavaline Tallise lähenemine – mis see teie asi on, mis ma teen ja kuidas teen..
Õpetajaid, kes ainet anda ei oska; kellel ei ole tunnis korda.. jne on igal pool.
Kes on kokku puutunud, teab ju niigi; teavad sõbrad-sugulased ka veel.
Hea kuulda, et probleemiga tegeletakse.
Kommentaar „Saarte Hääles“ Kuressaare Gümnaasiumi kohta ilmunud artiklite juurde
(„KG kontrollis oma õpetajaid“ ja „Juhtkiri: koolisisene asi?“)
Ma ei tea, milline on õpilaskontingent, millised on õpetajad Kuressaare Gümnaasiumis.
Olen aastaid tagasi õpetanud põhikoolis matemaatikat, mõnevõrra hiljem aga kutsekoolis aineid, mis nõuavad tihedalt matemaatika rakendamist. Abikaasa töötab matemaatikaõpetajana põhikoolis. Selles koolis lõpetas ühel aastal keskkooli osa üks kuldmedaliga, kuus hõbemedaliga ja paljud neljade-viitega. Järgmisel aastal ei olnud ühtegi medalisti, neljade-viitega lõpetas ainult paar õpilast. Tekib küsimus, kas õpetajad muutusid ühe aastaga sellisteks, et ei suutnud enam ainet õpetada. Muide ka edaspidi ei olnud väga heade õppuritega enam kiita-lood.
Kui veel mõni aasta tagasi ei kurtnud abikaasa õpilaste matemaatika-alaste teadmiste üle (ligikaudu 60-70 protsenti õpilastest õppis vähemalt rahuldavalt), siis täna tuleb ta koolist ja ütleb, et ei taha enam koolis töötada. Põhjuseks toob ta kolm asja. Esiteks: algklasside lõpuks ei oska õpilased veel peast arvutada, ei oska põhilisi seoseid. Kogu arvutamisoskus toetub kalkulaatori kasutamisoskusele.
Teiseks: enam ei õpi lapsed kodus, sest neil ei ole aega (kogu aeg kulub näiteks „nutidele“) ja ilmselt puudub väga paljudes kodudes ka kontroll oma laste tegemiste üle.
Kolmandaks: õpilaskontingent on muutunud „lahjemaks“. Eriti hästi paistab see välja siis, kui võrrelda pealinna ja Tartu koolide õpitulemusi nn. perifeeria koolide õpitulemustega.
Nädala algul korraldasid Lüllemäe kooli laste vanemad protestiaktsiooni, et saada suuremat sõnaõigust kooliasjade küsimustes. Tegelikult kasutavad laste vanemad seda õigust juba praegu väga tihedalt: kui laps on millegi halvaga koolis hakkama saanud, süüdistavad needsamad vanemad, kel ei ole aega oma lapsi kasvatada, õpetajaid: koolis puudub kasvatustöö, õpetaja ei saa hakkama jne. Samal ajal ei ole sellel õpetajal enam mingeid vahendeid selleks nn. kasvatustööks (ainekavad on väga rangelt paika pandud).
Ja veel üks probleem tänapäeva koolist. Nüüd peavad koolid vastu võtma kõik õpilased. Ka need, kellel ei olegi eeldusi tavakoolis õppida. Õpetajal läheb tavaliselt suurem osa aurust just nende kõurikute peale, aga kannatavad seejuures ülejäänud. Ja õppetunni pikkus on ainult nelikümmend viis minutit.
Kokkuvõtteks: võib-olla on KG-s tõesti mõni õpetaja selline, et sellest peab kirjutama maakonna ajalehes, aga see ei ole usutav. Nii nagu on erinevate võimetega õpilasi, on ka erinevate võimetega õpetajaid (s.t. kõik õpetajad ei ole pedagoogikageeniused, vaid oma tööd tegevad inimesed)
Endine õpetaja.
Olen endise õpetajaga vägagi nõus. Lapsevanemad vaadaku kõigepealt, et neil oleks kodus kõik korras (lapsed teeksid kodused tööd ära, õpiksid ja püüaksid) ja alles siis süüdistagu õpetajaid. Olen oma aastatepikkuse kogemuse jooksul näinud mitmeid väheste vaimsete eeldustega lapsi, kes on hästi hakkama saanud, sest kodune tugi on olemas. Samas aga olen näinud ka andekaid lapsi, kelle võimed on jäänud välja arendamata ainult seetõttu, et vanemad ei ole viitsinud lastega tegeleda. Paraku õpetaja üksi ei jõua kõigi 24 õpilase võimeid 45 min jooksul individuaalselt arendada. Ka kodu peab toetama ja suunama. Tänapäeval aga on palju selliseid lapsevanemad, kes lükkavad lapse kooliukse vahelt sisse ja ootavad, et õpetaja nende eest kogu töö ära teeks. Siis on veel vihased ka, et miks õpetaja õigesti ei õpeta! Lõpuks on see ju ikkagi SINU laps, keda sa pead ise kasvatama ja vahel võib-olla ka natuke õpetama. See, et sul pole aega ei ole vabandus. Aega tuleb oma lapse jaoks leida.
Ja üldsegi ei saa ma aru, miks lapsevanemad oma kooli probleeme lehes lahkavad. Kas on tähelepanupuudus või? Probleeme lahendatakse ikka vastavatel koosolekutel. Veel jääb arusaamatuks, kes on probleemne õpetaja? Kas see, kes auahne lapsevanema lapsele kahe julgeb kirjutada või mis kriteeriumi järgi seda otsustatakse. Kes otsustab, kes on probleemne õpetaja, kas tõesti üks lapsevanem? Siinkohal tasuks kaaluda ka varianti, et äkki on hoopis lapsevanem probleemne või koguni tema laps, kes antud ainega toime ei tule.
Tore on,kui pean kommentaari kirjutama mitu korda, sest saartehaal.ee arvab, et postitan kommentaare liiga kiiresti, kuigi pole tegemist pika kommentaariga ning see oli üks ja ainuke päeva jooksul, aga see selleks.
Kallid endised, praegused ja tulevased õpetajad. Olles viielise eduka õpilase ema, pane teile südamele, ÄRGE KARJUGE, MÕNITAGE LAPSI JA NENDE VANEMAID ning ärge parastage, selline käitumine ei kõlba isegi mitte täiskasvanute kollektiivi, rääkimata õpetajale klassi ees. Olen sügavalt veendunud, et õpetaja peaks olema haritum, intelligentsem ning empaatiavõimelisem kui mis tahes teise ameti esindaja (mõni erand loomulikutl veel). Traumeerides klassi mitteedukaid õpilasi terve klassi ees, tekib trauma ka edukatel lastel. Minu lapsel tekkisid probleemid koolitundidesse minemisega ühe kindla õpetaja puhul. Põhjus lihtne, õpetaja karjus ca 25min 45min tunnist. Ma ei uskunud, kuid lindistus lapse telefonis räägib enda eest. Kui arvestada, et selline psühholoogiline surve toimub vähemalt 1/3 ainetundides, siis millist õpitulemust me lastelt ootame? Kui kaua peab täiskasvanud inimene vastu psühhoterrorile? Stress on elu loomulik osa, aga mitte sel juhul, kui seda teeb psüühiliselt ebastabiilne õpetaja meelega. Keegi peaks õpetajale ütlema, et nii ei tehta, võtku puhkus, vahetagu ametit vms. Kui õpetajad õpetavad järjest stiilis – ma olen ka kõigest inimene, peavad hoolega järge oma ainekavast ja graafikust, võtmata arvesse aine kohalejõudmist õpilasteni, siis ei ole vaja oodata ka suuri õpitulemusi. Eelnevalt samas stiilis üleskasvatatud ja õpetatud põlvkond lapsevanemaid ei oska oma lastele õpetada seda, millest nad ise aru ei saa. Õpetaja amet ei ole koristaja, kassapidaja ega kohtunik, õpetaja edukus ei sõltu palga numbrist ega kooli nimest. Õpetaks sünnitakse, iseasi, kas õpetajana töötada tahetakse. Need, kellel pole eeldusi teatud ametiteks, neid ameteid ka pidama ei peaks. See on enesepiinamine, mitte kutsumus. Ei tule sellest kasu ei nn õpetajale ega lastele.
Lapsevanemad – ees on pikk suvi, õpetage lastele matemaatikat (ja kõiki teisi aineid) läbi praktika. Onni ehitamine: ruumala, pindala, vajalike naelte-laudade arv jne. Töö: palk, tunnitasu, sotsiaal- ja tulumaksu protsent, 2/3, üks-ühele, kaks-kahele suhe jne. See kõik on praktiline ja lihtne, lihtne ei ole öösel väljamõelda, mida järgmise päeva lapsega teha ja KUIDAS seda teha. Aga lapsevanemaks saamine on eeldus, et sa tead, mida ja kuidas oma lapsele lisaks toidule, ilusale kodule ning uhkele autole, veel anda tahad.
Lõpetuseks – kontroll on alati selleks, et selgitada välja nn tõde, olgu siis õpetaja süüdi või ka süütu (selleks kontrollitaksegi, et teada saada asjaolusid).
Edu meile kõigile!
Kui kodus on kõik korras, teeme lisaülesandeid jne. kooli ikka üle harjuta ei saa. Ega ma lapsevanem ei ole õpetaja, kes oskaks lapsel arendada loogilist mõtlemist ja lapsele ei võimaldata matemaatilist tuge algklassides, jääbki see harjuta harjutaks, olenemata sellest kui palju kodus harjutatakse. Õpetaja võiks osata suunata ja pakkuda lapsevanemale lisaülesandeid jne.
Lasevanematele teadmiseks – raamatukogus on palju raamatuid, mis õpetavad vanemaid, kuidas oma last arendada,lapse loovust elavdada (kõik lapsed on loovad ja andekad, igaüks omal alal) õpetada loogikat. On palju lauamänge, mis arendavad loogilist mõtlemist, matemaatilist taipu. Mängige lastega ja te näete, kuidas nad arenevad. Mäng õpetab lapsele kannatlikkust, teistega arvestamist, arendab fantaasiat ning toimetulemist ka rasketes tingimustes. Mäng on üks tore õpetamise-kasvatamise meetod. Teine hästi last arendav ja abistav meetod on ära kuulamine stiilis – kuidas sul täna läks, mis läks hästi, mille tõttu jne. Harjutage seda ja te näete, kuidas teie suhted lapsega paranevad ja kuidas paraneb lapse koolistressi talumise oskus/võime. Tean praktikast oma laste pealt ja alustada pole kunagi hilja! Mängige kasvõi uka-ukat, jalgpalli või kes-jõuab-esimesena koju mängu:).
Olen täisti nõus endise ja praeguse õpetajaga.Kõik algab kodust.Vanemad peaksid esmalt ise peeglisse ja siis hoolikalt oma järglast vaatama.Loomulikult pole kõik lapsed matemaatikuteks loodud.Süüdistada õpetajat selles,et ta ei oska tunde teha loominguliseks ja mänguliseks(gümnaasiumi lõpuklassides)on lihtsalt jabur.Meenub lugu põhikoolist.Oli viimane konsultatsioon enne eksamit.Üks noormees, kellele see oli viimane võimalus midagi küsida(eelmistel ta lihtsalt ei käinud)magas pea laual.Õpetaja pärimisele vastas,et ta on nii väsinud.Õpetajal oli ka magamata öö seljataga -väike laps raskelt haige.Kui õpetaja seda mainis vastas noormees-aga sul ju nii hullu pohmelli pole.See juhtus üle kümne aasta tagasi.
Kahjuks algab see vanemate “klient on kuningas”juba lasteaia sõimerühmast pihta.Lasteaeda tuuakse väike laps.Emal emapalga lõppemiseni aega mitmed kuud.Last pole kordagi harjutatud potil käima sest ema arvates peab seda tegema lasteaed.Emal on kogu aeg kiire ja tal pole niipalju kannatust(ema sõnad)
http://opleht.ee/4635-mis-tingimustel-tohib-jatta-opilase-koduoppele/ Ei tea,miks ma Teile,ÕPETAJA,selle 900 eurot kodus välja peaksin teenima,kui Teie selleks oma töökohal võimeline pole.Võiksime siis kõik ise õpetajad olla.Ega sundida last õppima ei saagi,koostööd tuleb teha ja lapsesse lugupidavalt suhtuda.Laste kooliaeg on pikaks venitatud,et teil tööd oleks. Kui soovite õpetada asju,mis nende arengutasemele veel ei vasta,siis loomulikult tulemust pole ja neil on igav. Samas võib ka olla,et nad on teist endist targemad ja arenenumad, loete ju lihtsalt õpiku teksti ette. Aastate kaupa ühtemoodi.Võin rahulikult kinnitada,et neid asju,mida keskkoolis õppisin,olen elus ainult enda laste õpetamiseks vajanud, mujal mitte.Vähemalt seda keerulist matemaatikat mitte. Pole kuulda olnud, et oleksite vajalikuks pidanud oma rikutud närve selles õiges kohas ravida…Seal peaks ju õpetajaid massiliselt olema, ega ainult puhkus ei ravi…Olen selle 18.02.kirjutanud lapsevanemaga täielikult nõus. Kas ootate neilt, kellele teadmised said kolme eest hinnatud, nüüd endi töö ära tegemist kuldmedali vääriliselt? Lisaks kolmele said nad ka koolistressi ja vastumeelsuse kooli vastu. Võibolla Teie neid ei mäletagi,kes seal klassis istusid,kuid ise jääte meelde eluks ajaks.
Tuttav tunne.Sõimerühma lapsed ,kes alles kõnelema õppinud kasutavad kõige rohkem sõnu MINA TAHAN!!!Suuri tähti kasutasin meelega sest nii nad karjuvadki.Kurvaks teeb ka see,et tänapäva noorte emmede maailm on mina ja minu laps.Kõik teised on mõttetud.(Peale nutividinate)
ja probleemid lahenevad kui vastastiku näpuga näidata ja süüdistada….. ?!
Oli minu kooli ajal nii probleemseid pereis, probleemseid õpilasi kui ka probleemseid õpetajaid – ei ole see muutnunud.
Jabur on ühiskonnas leviv nähtus, et probleemide tekkimisel hakatakse üldistama sildistama ja lahterdama “te KÕIK olete xxx…”
Kasvatamata tegelased tunnis kellest õpetaja ei jõua üle rääkida – ongi ka teistele lastevanematele probleem, kuna ka tema hästi käituval-õppida püüdval lapsel läheb tund raisku. Kahjuks mina lapsevanemana ei saa tunnis teiste lapsi korrale kutsuda.
Igal sammul mängulisus ja “disniland” on veel eraldi laiem teema – see kõik ju raiskab nende aega, kes teha tahavad.